Tänapäevased spikerdamisviisid on õpetajate seas OUT
Koos tehnoloogia arenguga on kasvanud ka spikerdajate hulk. Ma ei mõtle ainult seda, et spikreid saab tänapäeval kirjutada igale poole (telefonid ja muud kõrgtehnoloogilsed vidinad, mis on enamikel olemas), vaid olukorda, kus paljud leiavad, et neil on targematki teha kui õppida.
Olukord on kohati lausa absurdne: õpetajad ei tohi õpilaste omandit puutuda ja kui mõni õpetaja otsustab seda teha, pole õpilasel vaja teha muud kui telefon püksitaskusse pista, sest sinna pole pedagoogil mitte mingit õigust esemele järele minna.
Muidugi on säilinud ka vanad head paberilipikud, peopesad ja läbipaistvad pastakad. Keskendudes ennekõike tehnoloogiale siis on üpriski tavaline, et 50-ndates aastates pedagoog ei oska ka kõige parema tahtmise juures spikrit telefonist üles leida, kui õpilane ühe kiire nupuvajutuse teeb.
Isegi kui enne testi või kontrolltööd tehakse selgeks, et telefonid ja muud vidinad ei tohi laual olla, saab käsi laua all hoides ikkagi abistavat infot otsida. Kohutavalt palju on noori, kes mitte ainult ei lohista end läbi klasside, vaid on isegi eeskujulikud õpilased tänu spikerdamisele. Kõigil on kindlasti ette tulnud olukordi, kus on liiga palju õppida või on koguni mitu tööd ühel päeval, aga see ei tohiks olla ettekäändeks minemaks kergema vastupanu teed.
Omamoodi lõbusaks on kujunenud ka kohustusliku kirjandusega seotud tööd, kus õpilane leiab internetist kogu vajaliku, et kontrolltöö edukalt sooritada. Minu klassis on täiesti tavaline, et pool klassi õpilastest teeb töö ainult kokkuvõtete põhjal, osad põruvad aga need, kes nägid piisavalt vaeva korraliku kokkuvõtte leidmiseks, saavad hea hinde.
Kõige kurvem on aga tõsiasi, et keegi ei tunne vähimalgi määral süümepiinu ja hoopis uhkustab sellega, et sai ebaausal teel hea hinde. Samas kui tuleb ette mõni harv kord, mil õpilane vahele jääb, siis on kuulda ainult seda, kuidas pedagoogi kirutakse ning mitte ainsatki sõna tunnistamaks fakti, et ”ma tegin vea ja pean selle eest maksma”.
Spikerdamine kui selline jääb kindlasti püsima aga oht, et õpilane kaotab igasuguse õigluse ja moraalitunde on suurem kui kunagi varem just tänu kergesti kättesaadavale informatsiooni hulgale.
