Mu ema ei mõista, et mul pole vaja sõpru, et olla õnnelik!
Niisiis, enamasti inimesed püüavad neid mängureegleid järgida, sest nii loodetakse edukad olla. Nii püütakse endale tõestada, et ma olen normaalne ja midagi väärt. Kuid ega need ühiskonna käitumisreeglid pole siis üksteisega täielikus kooskõlas. Seega püüdes ühte reeglit täita, võib juhtuda, et mõne teisega minnakse vastuollu.
Miks ma sellest kirjutama hakkasin- et mõista olukorda minu elust, mis mind viimasel ajal häirinud on.
Mis on inimese elu eesmärgiks? Mitte, et mis on elusolemise eesmärk, aga mille poole nii praktiliselt võttes võiks inimene elus püüelda? Ma usun, et ei eksi öeldes, et nendeks eesmärkideks peetakse meelepärast töökohta ja toredat perekonda. Inimene eelkõige otsib siiski hingekaaslast, meeldivat partnerit, kellega tekib see side: täielik usaldus- ja turvatunne. Tekib tunne, et sul on koht, kuhu sa kuulud, isegi kui see koht on liikuv (sinu partneri kõrval).
Tänapäeval aga hakkab järjest rohkem ka Eestis rolli mängima (välismaal teeb seda ammugi) ka sotsiaalsed suhted väljaspool kodu. Siit tuleb teine ühiskondlik reegel: sul peab olema palju sõpru ja lai tutvusringkond. Jah, kindlasti tuleb see kasuks ja aitab elus sageli edasi.
Aga kui nüüd kõrvutada need kaks nähtust: armastav partner ja sõpruskond (olgu see siis lai või kitsas, kuid lähedane). Kumb neist on või peaks olema olulisem? Mina pean ennast väga õnnelikuks inimeseks, sest mul on esimene. Teised peavad mind väga õnnetuks, kuna mul pole teist.
Mu ema teeb vihjeid, et te (mina koos kallimaga) peaksite leidma endale ühised sõbrad kellega koos väljas käia. Ta lausa nagu suruks seda peale. Muidu me pole normaalsed. Meil on mõlemal mõned head sõbrad, kellega vahel läbi käime. Kuid me tunneme ennast teineteise seltsis lihtsalt suurepäraselt. Meil on mugav, saab südamest nalja, meil on ühised soovid, plaanid, huvid. Miks ma peaksin selle kõik korraks jätma, et minna kuskile välja kellegi teisega, kellega mul pooltki nii mugav ja huvitav ei ole?
Miks mulle väidetakse, et ma suhtlen vähe, kui ometigi on mul olemas tõeline hingekaaslane, kellega mul eal jutt ei lõppe?
Ja siis ma märkan, et inimesed, kes mulle seda väidavad, jooksevad mööda klubisid ja kõrtse, mu ema samuti, ta on õnnelik kui saab sõbrannadega klatšida ja tahab tekitada minus tunnet, et ma jään sellest kõigest ilma. Aga ma mõtlen: õhtul tuleb ta ikkagi koju oma tühja voodisse, mina käin võib-olla päev otsa üksinda linna peal ringi, aga õhtul saan tulla oma kallima kaissu. Kes meist on õnnelik ja kes õnnetu?
Ma ei soovi kellelegi õnnetuolemise tunnet, kuid miks "õnnetud" seda mulle soovivad? Või miks nad seda minule projitseerivad, kuigi ma ise ei tunne, et oleksin õnnetu või millestki ilma jäänud. Miks püüab üks ühiskonnareegel rikkuda või vähendada teise reegli täitmist? Miks ühiskond leiab, et täielikult ideaalne suhe on ebanormaalne?
Ainuke oht, mida ma ise selles näen, on liiga suur sõltuvus ühest inimesest. Kuid kui seda karta, siis pole ju kunagi võimalik kedagi armastada. Ma soovin, et igaüks leiaks oma õnne, oleks see siis kalli inimese kõrval voodis, või kallite inimeste kõrval pubis. Kuid ärge teiste õnne materdage! Päikest!
