Me ütleme, mida sülg suhu toob!
Meie sõnakasutus näitab ära, millised inimesed oleme ning oskus valitseda oma keelt on kindlasti omadus, mida tuleks kõigil õppida. Kahjuks ei oska paljud vahel mõeldagi sellele, kuidas võib head või halba ainuüksi oma sõnadega teha.
Tänapäeva noorte seas on tavaline öelda seda, mida sülg suhu toob, sõimata kellelgi nägu täis, kui tuju tuleb, ning roppsõnad asendavad juba sidesõnu. Loomulikult näitab see inimese arengutaset, kuid siiski suhtutakse sellesse aja möödudes üha leplikumalt.
Lisaks tundub, et nõuannet "Mõtle enne kui ütled" rakendatakse üha vähem ellu. Pole ime, et paljudel inimestel on alaväärsuskompleksid, mis on tegelikult alguse saanud sõnadest- kellegi hoolimatu inimese teravatest märkustest. Paljud on masenduses ja üksinduses, sest pole inimesi, kes nende vastu huvi üles näitaks, neid kuulaks või lohutaks.
Isegi suhtlemine kõige lähedasemate inimestega võib olla pinnapealne ning on levinud arusaam, et igaüks peab ise oma hädadega hakkama saama. Niisiis elatakse kõik oma mured läbi iseenda sees, mis tekitab masendust ja depressiooni. Kahjuks ei oskagi või pole harjunud paljud tundma huvi oma lähedaste vastu ja aitama oma neid – lihtsalt kuulama, küsima ning trööstima.
Loomulikult pole see alati nii, ning võib tunduda väga äärmusliku maailmavaatena, kuid jõuetus kasutada sõnu õigel ajal või suunata nende jõudu valesti võib viia just selliste tagajärgedeni. Ning üksindust, masendust ja depressiooni on meie ühiskonnas üpris palju.
“Õigel ajal öeldud sõnad on otsekui kuldõunad hõbevaagnail!” Emotsionaalselt pingelisel hetkel räägitud õiged sõnad on just nii kenad ja väärtuslikud. Kõik soovivad tunda, et nad on vajalikud ja armastatud ning et neist hoolitakse. Kõige rohkem saabki seda näidata oma sõnadega. Raskel ajal öeldud lohutavad laused võivad tihti tähendada palju rohkemat, kui mõni materiaalne ese.
Inimesed vahel ise ei taipagi, mil just mõni teatud lause või fraas jääb kellegi südamesse kajama aastateks, võib olla isegi kogu eluks. Seetõttu on väga tähtis mõelda hoolikalt, mida ütleme, et meie sõnad jätaksid inimesse positiivse kaja ning viiksid edasi, mitte ei tekitaks halba tunnet ega kisuks maha.
Lohutavad sõnad pärast lähedase surma võivad aidata eluga edasi minna. Julgustavad laused pärast ebaõnnestumist annavad jõudu mitte alla anda. Kiitus edu puhul annab hoogu juurde veelgi enam pingutada. Elus pole valdkonda, kus õigete sõnade kasutamine ülearune oleks, isegi siis, kui tundub, et see inimene ei taha meiega suhelda.
“Rahulik vastus vaigistab raevu, aga haavav sõna õhutab viha!” Õigete sõnade kasutus konfliktis on kahtlemata üks raskeim ülesanne. Enamasti tekivadki konfliktid seetõttu, et pole osatud oma tundeid ja sõnu vaos hoida. Kui meid solvatakse, on iga inimese esmane reaktsioon võtta sisse kaitsepositsioon ning vastata samaga. Öelda midagi haavavat, arvates, et sellest hakkab endal parem.
Tegelikult on selline käitumine justkui puude lisamine põlevasse lõkkesse. Mida rohkem puid lisada, seda suuremaks lõke läheb. Ma pole kunagi kohanud inimest, kes pärast tüli heas tujus oleks, kuna ta on teisele saanud halvasti öelda.
Palju raskem, kuid paremat tulemust andev tegutsemisviis on vastata rahulikult. Selline käitumine nõuab alandlikkust. Paljud aga arvavad, et alandlikkus pole voorus, kuna enda üleolevust, jõulistust ja tähtsust saab näidata just sellega, kui ei lasta enda kohta midagi solvavat öelda. Tegelikkuses nõuab alandlikkus palju suuremat jõudu, kui see, mil vastame samaga, sest nii näitame, et oleme piisavalt targad, et mitte rumalate vaidlustega kaasa minna. Sedasi hoidume sõna jõudu negatiivsetel eesmärkidel kasutamast, mil põhjustame kõike muud kui head.
Tuleb meeles pidada, et me ei tohiks oma sõnu jätta kõlama kui jõuetuid mõtteavaldusi, mille tähendus on oluline vaid meile. Selle jõu, mille me sõnade taha peidame, anname me ise juurde, kas siis teadlikult või kogemata. Nii palju peaks iga inimene oma elu jooksul õppima, et ta oskaks oma sõnu talitseda ning kasutada nende jõudu vaid headel eesmärkidel. Keegi meist ei taha ju olla kellegi teise õnnetuse põhjustaja.
