“Määramata ajaks magama”
Lasin ta lõpuks oma embusest lahti ja vaatasin teda — ta oli ikka nii kuradima ilus! Tema silmist peegeldus juba sellist headust ja südamlikkust, mida pole kellegi teisel.
Tavaliselt ma ei liigita oma sõpru, sugulasi, tuttavaid paremateks, mitte paremateks või koguni halbadeks. Aga siin pole mitte mingitki kahtlust — tema on parim!
Vahepeal ma lihtsalt ei suuda mõista, mida ta küll minus leiab. Kuidas ta küll saab mind endaga võrdseks pidada? Kuidas ta mind üldse näeb? Mina olen nagu tillukene ogar tema kõrval, kes ta on hea, sõbralik ja naeratav koguaeg.
Iga päev silmi avades naeratan ma endamisi. Mu mõtteis on ikka tema — mu parim sõber!
Tähtis pole see, kui kaua me üksteist juba tunneme. Tähtis on see, kui hästi me üksteist tunneme ja kui vabad me üksteise seltsis oleme. Ja see on uskumatu, aga meie vahel pole mitte ühtki kaetud kübet. Mõnes teises sõpruses ikka on midagi, millest ei soovi rääkida või lihtsalt ei räägi. Aga meie sõpruses, lihtsalt räägid kõigest või tead juba niikuinii, ilma et peaksid rääkimagi.
Me polnud üksteist juba kaua aega näinud — tähtis pole kui kaua, lihtsalt nii kaua, et suutsin juba hakata teda kogu südamest igatsema.
Tavaliselt on nii, et kui teda mu vaateulatuses pole, hakkab kogunema minu sisse mingit liiki kurbust, mida pole võimalik seletada ja mis koguneb ja koguneb. Nagu ma juba ütlesin, seekord polnud me üksteist juba kaua aega näinud, seega see kurbus oli juba hiiglama suur. Ja tema nägemise tõttu see kõik lahtus. Kurbus, närv ja pinge kadusid ja ma nagu vabanesin mingist raskustundest enda südamel. Me silmitsesime üksteist ja puhkesime koos naerma. Ma teadsin täpselt mida ta mõtleb — mitte et ma oleksin mingi mõtete lugeja, ma lihtsalt tean, mida ta mõtleb, ma tunnen ju teda nii hästi –, ta mõtles sama mida minagi, tundis sama mida minagi ja oli samal lainel millel minagi.
Kohe, kui olime oma rõõmupisarad ära nutnud ja ära pühkinud, hakkasime liikuma. Pole tähtis kuhu ja pole tähtis miks, me lihtsalt liikusime ja rääkisime kõigest mis oli vahepeal toimunud ja juhtunud. Ja täpselt — me rääkisime kõigest, mis võimalik. Ei olnud asju mis oleksid ebatähtsad. Olid tähtsad kõik inimesed, kellega vahepeal olime kokku puutunud; kõik hinded, mida olime vahepeal saanud; kõik sõnad, mida olime teistega rääkides kasutanud; kõik uued teadmised, mida olime vahepeal kogunud, et neid jagada; iga samm, iga liigutus, iga pilk — kõik oli tähtis. Rääkisime nii palju, kui meeles oli.
„Mida arst siis selle kohta ütles?“ küsis ta kurvalt vahele, kui olin rääkinud oma eelmisest arstilkäigust, mida toimub viimasel ajal väga tihti.
„Võibolla… Võibolla..,“ kogelesin ma silmad maas, „võibolla on mul mõni nädal…“ alustasin ma siiski, kuid ma kohe nagu kuulsin murdumispunkti ja ta segas vahele: „Mõni nädal!? Sulle lubati ju kuid, võimalik et aastaid! Kuidas..!?“ hingeldas ta, pisarad silmis: „Nädal, nädal… See on võimatu…“ ta puterdas edasi: „Aga nad lubasid… Aastaid… Jumal, jumal… Aastaid… Nädal… Lubasid…“
Mul tulid ka pisarad silma, kui pidin teda niimoodi nägema. Seekord oli minu kord vahele segada: „Sa ei lubanud mul lõpetada,“ üritasin öelda kindla häälega, kuigi tegelikult olin ise ka murdumas.
Ta ei kuulnudki mind, aga ma lihtsalt pidin talle selle selgeks tegema, seega haarasin ma tema õlgadest ja käskisin tal endale otsa vaadata ja ta vaataski, ära nutetud silmade ja haavatud näoga.
Ma olin juba ammu otsustanud, et ei hakka tema eest midagi varjama ja midagi valetama: „Võibolla on mul üks nädal..,“ alustasin ma, aga ma ei saanud midagi rohkem öelda, sest seda oli tema jaoks liiga palju ning ta pööras pilgu kõrvale, lükkas mind eemale ja hakkas jälle halisema ja pomisema midagi lubadusest ja aastatest. Ta kaotas jälle enese üle kontrolli. Ta ei vaadanud mulle otsa, ega pannudki mind tähele vaid nuttis ja pomises enda ette.
Võtsin ta lõuast ja sundisin ta jälle endale otsa vaatama, kuigi ka mina nutsin ja tundsin end väga sandisti. Aga ma tahtsin talle sellest rääkida, kõigest rääkida.
„Kuula nüüd mind! Mulle on jäänud võibolla paar nädalat…“ ta korrutas sõna „ei“, kuid seekord ma jätkasin: „võibolla mõni päev,“ selle peale ta ehmus, niiet veevärk pidurdas ja silmad jäid pärani lahti. Ta kangestus ja vaatas mulle otsa, millepeale oli mul veelgi raskem jätkata, kuid ma siiski tegin seda. Sosistasin pisarad silmis, väriseva häälega: „võibolla on mulle jäänud vaid mõni tund.“ Neelatasin ja lisasin tema õlast ja lõuast ikka veel kinni hoides: „Võibolla on mul veel alles mõni minut, mõni sekund. Ma võin surra iga hetk.“
Ta suu vajus lahti ja silmad punetasid, kuid nutmine jäi järele. Nagu ikka öeldakse — kurbuse viimasel tasemel pisarad puuduvad. Ta oli lihtsalt nii kurb ja ta süda oli nii lõhestunud, et ta aju ei andnud enam signaale nutmiseks, kõik oli koondatud emotsionaalsele valule.
Ma ei tahtnud, et ta hakkaks midagi lisama, midagi rääkima. Seega rääkisin ma sellest, mis mul ammugi mõtteis oli olnud: „Me ei pea sellepärast masendusse langema. Ma ei taha et mul jääksid sinust mälestused sellises olekus,“ viipasin käega tema näole, „teeme mu viimased sekundid — võibolla päevad, nädalad — selliseks, et neid sa ei unustaks. Et ma seisaksin sul meeles… Ma soovin, et mu viimased hetked oleksid veedetud koos sinuga, naerdes ja lihtsalt lõbusalt aega viites. Aga üks asi mida ma ei taha on see, mida sa praegu teed. Pisaraid ma ei soovi. Ma tahan nautida elu, niikaua kui mul seda veel võimalik teha on. Ära mõtle sellele, et sa mind varsti kaotad. Mõtle sellele, et ma just praegu ja sel samal hetkel seisan ju siin, koos sinuga,“ tundsin tuttavat pitsitust rinnus, kuid üritasin sellest mitte välja teha, „ema tahtis mind panna haiglasse, et elaksin kauem,“
„Aga sa ei taha seda, kuna siis oleks su aeg raisatud haiglas, voodis lamades ja sul ei olekski võimalust oma elu elada..,“ lõpetas ta selle lause minu eest ja end nagu kokku võttes, ta naeratas mulle, missest et siiki nutetud ja kurbusest kiirgavate silmadega, ta siiski tegi seda. Lasin ta õlast ja lõuast lahti ning jätkasin nii emotsionaalse kui ka füüsilise südamevaluga:
„Mida ma öelda tahan on see, et mul oleks viimased head ajad ja ka see, et sinul ei jääks mälestust pikast depressioonist siis, kui ma olin elus ja veelgi pikemast siis, kui ma juba läinud olin…“ valu ei andnud südames järele, see muutus juba kannatamatuks. Seadsin oma käe kuidagi puusa, üritades valu leevendada nii, et Tema sellest aru ei saaks.
„Ja üks asi veel..,“ nüüd juba hingeldasin, „ma tahan… Et..,“ ta sai aru, et kõik pole päris korras ja võttis minust kinni, ehmunud nägu peas: „Püha Jumal! Mis toimub?“
„Kuula mind..,“ lisasin ma. Tundes, et mul polegi suurt midagi järele jäänud pingutasin naeratuse suule, ning sõnasin: „Kuula mind veel seni, kuni mind kuulda on,“ valu tungis tervesse rindkerre, igast soones laiali voolates. Pigistasin silmad kinni, neelatasin, ning rääkisin edasi: „Ainus mida ma veel soovin on see, et..,“ mind takistas valu, mis oli suurem kui elevant, pikem kui kõik maailma mäed kokku, valusam kui korduvad noalöögid südamesse…
Ma ei tajunud enam ümbrust. Mul oli tunne, et ma olen oma kehast juba lahkunud. See valu oli lihtsalt väljakannatamatu. Ja kuigi oleksin ma tahtnud füüsiliselt juba surra, oli väga tähtis, et ma oleksin elus ja ütleksin kõike mida vaja, Talle.
Pigistasin endast sõnu välja ja liigutasin huuli. Ma ei tea, kas sealt midagi päriselt ka välja tuli.
„Ela… Minu… Eest,“ ürtasin ma öelda, avastades end pikali maas, väga ehmunud Tema minu kohal närvitsedes ja huult närides.
„Ela meie mõlema eest..,“ tundsin, et ei suuda end enam üldse liigutada.
„Ma luban,“ maigutas ta suud, aga häält ei tulnud, või vähemalt mu aju ei tunnetanud seda enam.
Hakkasin kuulma veidrat muusikat, mis mind kutsus. Selline õrn meloodia, mis tavaliselt oleks vaevukuuldav, kuid nüüd, mil ma midagi muud ei kuulegi, on see vägagi märgatav. Ka valu andis järk-järgult järle…
„Sa ju tead… Et ma… Olen alati… Sinuga… Südames…“
„Jah… Ma tean. Alati,“ maigutas ta jälle, sellise kurva näoga, silmad pisaratest uppumas. Üks pisar langes ta silmast, aeglaselt, aeglaselt ja veelgi aeglasemalt… Ma jälgisin seda ja kui see mulle lähedale jõudis, pigistasin silmad kinni ja tundsin, et see langes täpselt silmanurka ja mul oli tunne, nagu ma nutaksin. Miskipärast tõi see mind tagasi Maa peale, natukeseks ajaks. Valu andis tugevamini tunda ja muusika vaikis.
Kasutasin seda hetke rääkimiseks: „Mul ei olnudki aega sinuga rohkem naerda…“ valust hoolimata naersin hetke, „Kes oleks võinud arvata, et ma juba täna suren?“ Ta võpatas. „Oh, vabandust, ma ei tahtnud nii… Okei, täna magama jään… Pikaks ajaks magama. Määramata ajaks…“ üks asi mida ma tundsin oli jälle valu leevendumine ja muusika mängima hakkamine. Tundsin, kuidas endast lahkuma hakkan. Üritasin end kallistada, et jumala eest ma veel kusagile ei läheks. Ma ei suutnud seda füüsiliselt teha, seega hoidsin endast emotsionaalselt kinni nii hästi kui oskasin.
„Mõtlegi… Sellest nii… Nagu ma magaksin kusagil… Heas paigas..,“ sositasin teades nüüd, et kohekohe mitte kõik ei lõppe, vaid surm alles algab…. Ma nägin kuidas mu oma keha minust eemaldub ja paari sekundi pärast olin ma endast täiesti väljas. Ma nägin enda keha ja Teda kõrvalt. Ma ei olnud enam enda sees…
„HINGA MU EEST!“ karjusin ma täiesti kõrist, kui tundsin, et mind tiritakse eemale. Üritasin vastu puigelda, võitlesin, aga ei, selle vastu ei aidanud miski. Kordasin seda veel palju kordi ja lõpuks nägin, kuidas mu keha seda õrnalt sosistab, suud maigutab: „Hinga… Mu…Eest..,“ ja siis lõdvaks muutub.
Samal ajal Tema kangestus. Ta sositas mu nime, raputas mind ja sai aru, et ma olen lahkunud. Pisarad voolasid meeletu hooga. Ta pikutas mu kõrvale, võttis minu ümbert kinni ja sositas mu kehale: „Ma tean, et sa pole enam siin… Aga… Ma hingan sinu eest. Kaks korda rohkemgi kui vaja…“ ning surus endast välja naeratuse.
Talle jõudis mu sõnum kohale. See oligi mu ainus soov. Et ta naerataks, mitte ei nutaks. Et ta ei satuks depressiooni. Tähtis pole ju see, kui kaua ma temaga olla sain, vaid see kui tugevaks sai selle ajaga meie sõprus. Et ta teaks, et ma olin olemas, et ta meenutaks neid õnnest paisunud päevi mil olime koos…
Tundsin, et pole vajadust enam puigelda, kui nägin Teda seal minu kehaga pikutades, silmad kinni, naerdes ja läksin edasi ise, vabatahtlikult…
Pöörasin elule selja ja tervitasin surma…
