Mart Sander: Evald Okas oli nagu viimne dinosaurus
Täna toimus Tartus E-Kunstisalongi XXVI oksjon, kus müüdi maha Evald Okase teos "Milaano". Oksjonipidaja Mart Sander nimetas Okast "viimaseks suureks eesti
kunstnikuks, kelle loomeind ei ole kõrges vanuses kahanenud, vaid kasvanud."
"Vaid pool tundi hiljem saabus E-Kunstisalongi juhatajale Tiia Karelsonile teade Evald Okase pojalt: isa ei ole enam. Viimane suur kunstnik lahkus siit ilmast täna, 30. aprillil, 95 aasta vanuses," räägib kunstigalerii "Galerii" omanik Mart Sander Publikule.
Okas oli üks viimaseid kunstnikke, kelle esimene näitus jääb veel esimese Eesti Vabariigi aegadesse: juba 1939. aastal eksponeeris ta oma teoseid Kunstihoones.
1947. aastal lõi ta koos Richard Sagritsa ja Elmar Kitsega laemaali taastatud "Estonia" teatrisse. Ta katsetas elu jooksul mitmeid tehnikaid, kuid motiivide otsingul köitis teda eelkõige naiseilu: ta suutis maalida sensuaalseid aktimaale ka siis, kui ametlik kunstipoliitika alasti naisekeha meelelist eksponeerimist taunis.
Evald Okas oli Eesti Kunstiakadeemia kauaaegsemaid professoreid, kes aastast 1993 kandis emeriitprofessori tiitlit.
Mart Sander ütleb, et Okas on innustanud lugematuid noori kunstnikke. Ka Sander ise on Publikule rääkinud, kuidas lapsepõlves meeldis talle Evald Okase kujundatud plakat filmile "Viimne Reliikvia" niivõrd, et ta ühe sellise pimeduse katte all kinokuulutuste tulbalt ka varastas ning hiljem korduvalt järgi joonistas.
"Okas oma üle 70 aasta kestnud karjääriga jääb 20. sajandi kunstigigantide rivistu esimese ešeloni juhtivaks jõuks," ütleb Sander täna. "Kui teised 30ndatel aastatel oma kunstihariduse omandanud loojatest on enamuses juba ammu manalateed läinud, oli Okas nagu viimne dinosaurus, kes suutis järgida talle ainuomast stiili ega heidelnud ametliku kunstipoliitika ja muutuvate maitsete tuules. Tema muutis publiku maitset, mitte publiku eelistused teda. Seda suudavad vähesed gigandid."
