Tegelikult ei ole valetamine ju läbinisti halb. Vahel valetatakse ka hea nimel, kuna armastatakse, hoolitakse ning ei taheta teha haiget ja tihti on tõde valusam kuulata. Vahel on nii, et me ei tahagi tõde kuulda. Vahel on aus olemine üdini egoistlik ja isekas, sest keegi ju ei taha teada, et ta näeb täna välja erakordselt kole. Kellele siis su ausust vaja on?

Vahel valetame me ka iseendale, mitte ainult teistele. Öeldakse küll, et kõik peab rajanema aususel. Kuid mis teha, elu on elu. Me ei peaks olema nii ''tõejanused'' nagu räägitakse. Kindlasti pole olemas inimest, kes iial ei valetaks.

Valesid on erinevaid: hädavaled, mida kasutatakse tihti armastuse ja hoolivuse tõttu, kui ei taheta kellelegi haiget teha. Siis valed, mida kasutatakse, et kedagi maha teha ja vahel saab sellest kasu ka valetaja ise.

Järgmised valed võib mõnes mõttes samuti hädavalede alla liigitada, näiteks valed tõsistest haigustest ja muust sellisest. Tihti kardab inimene rääkida tõtt, sest usub, et temaga peale seda enam ei suhelda, teda ignoreeritakse või mõnitatakse.

Kokkuvõttes ei saa olla inimest, kes pole iial valetanud, ükskõik, kas armastuse, haiguste või viha pärast. Ärge tahtke teada alati tõde, see võib olla kahjulikum kui valetamine.