Loobusin sportlase karjäärist "tõelisena" tundunud armastuse pärast

Kõik algas selllest, kui me perega 8 aastat tagasi Jõgevale kolisime. Ma olin siis vaid 10-aastane. Algul ei käinud ma kuskil trennis ega polnud kuulndudki sellisest spordialast nagu saalihoki, kuniks mu ema ühel päeval lehest treeningute kohta luges. See tundus mulle nii uus ja huvitav ning läksingi proovima. Sellest päevast algas minu saalihoki karjäär.

Algul olin ma lihtsalt mängija, kuid ma nägin oma sõpa Arturit väravas ning tahtsin ka proovida. Algul tundus see väga raske, aga mind hakkas õpetama Veiko Raudsepp, Jõgeva Tähe saalihokimeeskonna väravavaht. Samuti on Raudsepp võitnud kaheksa Eesti meistritiitlit ning kümnel korral tulnud karikavõitjaks.

Algus ei olnud paljulubav - olin kogenematu. Esimese mängu kaotasime 10-0. Kuid sellest kaotusest sain ma uusi kogemusi ja olin nii motiveeritud, et hakkasin aina suuemat huvi saalihoki vastu tundma. Turniiridel saime alati valusa kaotuse osaliseks, kuid Play-Offidel näitasime oma võimsust ja võitsime, samuti tulime ka Eesti noormeistriteks. Ma sain Eesti noorte parimaks väravavahiks ning sealt minu tähelend algaski. Hakkasime käima turniiridel, mis toimusid välisriikides.

Ma andsin endast alati kõik, kuniks mu ellu saabus tõeline armastus ning ma loobusin saalihokist. Kuid ka kõige suurema armastuse puhul võib ette tulla erimeelsusi ja armastus, mis tol korral tundus nii tõeline, seda tegelikult polnudki.

Õnneks tuli treener mulle nii palju vastu ja võttis mu tagasi ning pani Jõgeva Tähe saalihoki esindusmeeskonda. Aga see tunne, mis algul oli, ei saa enam kunagi sama olema.

Ainuke asi, mida ma looodan, on see, et mu noorem vend, kes on samuti väravavaht, võtaks minu lollidest tempudest õppust ja oleks targem. Ning ma hoian kogu südamest pöialt, et just temast saaks Eesti parim saalihoki väravavaht.

Ärge tehke lolle vigu. Tark õpib teiste, loll enda vigadest.  Ärge rikkuge oma võimalusi ja minge täiega kaasa!