Välismaal õnne otsiv Indrek Galetin: britt saab eestlase alandamisest kaifi!
Delfil on sel suvel plaan üles otsida kodumaalt lahkunud eestlased ja rääkida nendega ausalt sellest, kuidas elu tegelikult võõras riigis edeneb.
Eestis kutsuti Indrek Galetinit veel paar aastat tagasi staarfotograafiks. Ta oli pildistanud kõiki kodumaa kuulsaid ja ilusaid ning kajastanud fotograafina isegi Eurovisiooni. Mida rohkem tööd Indrek avalikkuses aga tegi, seda suuremaks kasvas tema soov end ühel päeval avastada mõnes maailma suurlinnas.
Eelmisel sügisel tegi ta oma unistuse nimel esimesed sammud ja kolis Eestist ära. Mina tahtsin aga teada kui kaugel on Indrek Galetin oma õnnest täna, kuus kuud pärast kodumaalt lahkumist?
Sul läks Eestis suhteliselt hästi. Miks sa otsustasid sealt ikkagi ära kolida?
Ma tundsin, et mul on vaja vaheldust, konkurente ja uusi valikuvõimalusi. Eestis sai see otsa ja majanduskriis tegi olukorra veelgi halvemaks. Mõtlesin nii nagu paljud teised, et lähen proovin õnne kuskil mujal.
Millal sa Eestist ära tulid?
Kõigepealt läksin sõbraga Soome. Tegime seal igasuguseid töid, alates remonditöödest kuni arvutidisainini. Pildistasin ka pulmi ja sünnipäevasid. Probleem oli selles, et ma ei rääkinud kohalikku keelt ja see lõikas palju võimalusi ära.
Kuidas sa siia Inglismaale sattusid?
Mul oli ema siin ees. Majas, kus ta elab, jäi tuba vabaks ja ma sain siia tema juurde tulla.
Ja see maja asub kus?
See on koht, mis asub Londonist 160 kilomeetri kaugusel, linn nimega Wisbech, Cambridge'i ülikoolilinna lähedal, Londonist ida poole.
Mis su ema seal teeb?
Ta töötab kohalikus lilletehases, pakib lilli. Olen siin isegi sarnast tööd proovinud, see on kohutavalt raske.
Ma ei ole Wisbech linnast kunagi varem kuulnud. Räägi natuke sealsest eluolust?
See on hästi väike koht, 38 000 elanikuga. Enamus siinseid inimesi ongi sisserändajad Ida-Euroopast. Hästi palju on poolakaid, lätlasi ja leedukaid. Palju on ka eestlasi. Siin asub paar suuremat tehast, kus siis kõik töötavad. Inglasi siin nagu väga polegi. Vahel ei kuule inglise keelt tänavatel kohe mitu päeva (Naerab.)
Kuidas su ema selle koha leidis?
Läbi tööagentuuride. Siin ei palka inimesi vabrikud otse, vaid kõik käib läbi agentuuride. Minu ema kuulub agentuuri nimega Vital Recruitment ja mina agentuuri Workshop.
Kuidas su ema töö välja näeb?
Minu ema on hariduselt meditsiiniõde, aga siin ta on kahjuks lihttööline. Muud tööd on tal hetkel võimatu leida, kuna ta ei räägi inglise keelt.
Töö on hästi raske. Mõnikord on ta kaheksa päeva järjest öövalves, mis kestavad 14 tundi ühte jutti. Ja seda kõike miinimumtasu eest, alla 800 naela kuus.
Indrek, sellise töögraafiku järgi töötamine on Suurbritannias illegaalne. Sa peaksid vastava riigiameti poole pöörduma ja nende peale kaebama?
Jah, eks kõik idaeurooplased teavad seda, et nii ei ole õige, aga ütle mulle, mida muud on meil võimalik teha. Kaevata me kellegi peale ei saa, siis jääd sellestki sitast tööst ilma. Inimesed on nurka surutud seisus ja inglased kasutavad võõramaalasi lihtsalt ära. Meil ei ole lihtsalt muud võimalust, kui nende tingimusi aktsepteerida. Me oleme nagu modernse aja orjad siin.
Vabrik saaks sellise tööjõu palkamise eest suured trahvid kaela. Kaheksa ööd nädalas ja 14 tundi ühtejutti on täiesti seadusevastane…
Katrin, sa räägid ikka veel seadustest. Ema küsis kaks päeva seljavalude tõttu vabaks ja pärast seda öeldi talle tehases, et tööd enam pole. Nagu karistuseks, et ta koju jäi. Nad teevad siin meiega, mis tahavad. Nüüd on mu ema nagu mina, ka töötu. Ja kellele sa kaebad?
Vabrik ei saa niimoodi üleöö inimest vallandada? Ette peab teatama..
Saavad küll, sest nad ei palka inimesi otse, vaid kõik käib läbi agentuuride. See on neil väga kaval mõte. Nii ei ole tööandjal mingit vastutust. Nad lihtsalt kasutavad inimesi räige tööga ära ja kui kellegil tervis alt hüppab, võetakse järgmine idaeurooplane. Neid tuleb ju aina juurde.
Millega sa ise praegu oma päevi sisustad?
Minu põhiline töö ongi hetkel tööd otsida. Sellele ma kulutan iga jumala päeva. Ma olen tööd otsinud veebruarist alates, kohe, kui ma siia saabusin - ometi pole ma mitte midagi leidnud. Osadel vabrikutel on lausa suured sildid ukse peal, “Tööd pakkuda pole!” Ilmselt käiakse nende ukse taga nii tihti, et neil on tööotsijatest villand. Siin on tööjõu uputus praegu, niivõrd palju on poolakaid, et teistel polegi võimalust (Paus.) Käisin hiljuti ühes fotostuudios tööd küsimas, seal öeldi mulle, et ma olen tulnud Inglismaale väga valel ajal. Siin on üle 30 000 fotograafi ja enamus noortest on valmis pildistama täiesti ilma rahata. Nii et fotograafia olen ma pannud mõneks ajaks kõrvale. Kõigepealt tuleb mõne muu töökohaga endal hing sees hoida.
Millest sa siin ülikallis Suurbritannias üldse elad?
Säästudest, ema ja isa toetavad ka natuke.
On sul allaandmisetunnet ka vahel. Et läheks üldse tagasi Eestisse?
Loomulikult on ja kuidas veel. Peaaegu iga päev mõtlen, et läheks tagasi Eestisse. Ma püüan mitte alla anda ja ikkagi raskustest hoolimata eluga siin edasi minna. Ma ju tean, et kõigil, kes on siin kunagi alustanud, on olnud alguses väga raske. Ma ei ole ainus. Selline mõtlemine hoiab elus! (Ohkab.) Meil on veel selline jama, et majaomanik Norman Melton pole just kõige meeldivam inimene. Ta ei lase üürnikel ehk siis meil majale lukke ette panna, nii et me elame praktiliselt lahtiste uste taga. Ta marsib iga päev meie tubadesse sisse ja nõuab, et me talle teed keedaksime. Kõige õudsem on see, kuidas ta meid alandab.
Mis mõttes alandab?
Karjub meile, et me oleme prügi. Sitased idaeurooplased Eestist, keda kellelegi vaja pole. Et mingu me oma urkasse tagasi. See on nii jube, kuidas üks britt võib eestlastesse suhtuda. Ta saab sellest alandamisest lausa nagu mingi kaifi.
Minu korteriomanik Londonis saadab mulle näiteks enne saabumist ametliku kirja.
Jah, ma olen sellest kuulnud, et niimoodi on normaalne. Kui meie majaomanik Norman jälle salaja üle aia ronis ja lukke lahti muukis, kutsusime ükskord politsei. Lihtsalt enam ei suutnud tema mõnitamist kuulata. Politsei oli aga loomulikult britt ehk siis tema poolel ja ei aidanud meid karvavõrdki. Ütles, et see on tsiviilasi. Vot selline tore lugu. Nii et majaomanik kärgib nii palju kui
tahab, murrab lukke maha, millal tahab, ja astub tuppa millal tahab. Ta teab suurepäraselt, et sisserännanud inimesed ei tea seadusi ning on nurka surutud seisus - seepärast pole neil ka mingit kartust meie ees ja ta teeb, mida tahab. Ja kuhu mujale on meil tegelikult ka praegu minna..
Mis see majaomanik siis veel teeb?
Meil on siin maja ümber kõik poolakad, lätlased ja leedukad. Talle kuulub ka teine maja meie kõrval. Kui keegi aias välja päevitama läheb, siis ta tuleb sinna kõrvale ja vahib lihtsalt naiste hargivahet. Lihtsalt hullumaja. Lätlasest naabrinaine on tal armuke, seda ta käib koguaeg nillimas. Pervert. Aga me ei ole oma riigis, nii, et talle on raske vastu raske hakata.
Kas peale sinu on seal majas veel eestlasi?
Jah, maja, kus meie elame, ongi tavaliselt eestlastega täidetud, aga paljud neist on juba koju tagasi läinud. Nad ei suutnud siin vastu pidada. Töö on isegi raske ja siis see majaomanikust vanamees ka veel. Täna kolisid majja lätlased, üürivad siin tube nagu meiegi. Sa ei kujuta ette, millised nad välja näevad - dressipükstes ja nahktagides. Selline on elu siis Inglismaal.
Indrek, mis on sinu edasine plaan? Jääd Wisbechi?
Tahan minna Londonisse. Siin väikeses vabrikulinnas pole mul mingit lootust. Edasi peab pürgima, alla ma küll veel anda ei saa.
Mida sa teistele Eesti soost endasugustele noortele õnneostijatele soovitad?
Kel on plaan Läände kolida, siis ma soovitan seda teha pigem varem kui hiljem. Noorena on kogu sellest jubedast kadalipust natuke kergem läbi käia. Teiseks, kaotada ei ole ju tegelikult midagi. Isegi kui ma pean ühel päeval kõrvad lontis koju tagasi minema, olen ma õppinud ja kogenud meeletul hulgal. Katsumus Läänes teeb iga inimese tugevamaks ja õpetab rohkem kui ükski teine etapp elus. Lihtsalt võtke teadmiseks, et õnne te siit küll kohe ei leia.
