Kui näen tänaval kõndides hulkuvat kassi, kes on arvatavasti äsja kakluses peksa saanud, siis tekib tahtmine ta sülle võtta ja koju viia. Südamesse tekib kurbus, et ma ei saa seda teha. Aga mu meelt parandab see, kui mõtlen oma pisikesele kiisule, kes kodus enda pesakeses kerra tõmbunult magab. Vaatan oma kassi ja ei suuda mõista, kuidas mõni inimene saab loomadele haiget teha. Ja jutt ei käi ainult kassidest ega koeradest, vaid kõikides loomadest.

Kui televiisorist näidatakse lugu looma piinamisest või tapmisest, siis katan kõrvad kahe käega kinni ja jooksen teise tuppa. Võib-olla on see lapsik käitumine, aga ma ei suuda vaadata, kuidas inimene on teinud haiget endast nõrgemale, kaitsetumale elusolendile ja ma ei saa kuidagi seda looma aidata. Loomad on inimese parimad sõbrad, nad kuulavad, lohutavad ja ilma, et sa midagi ütleksid- mõistavad Sind. Nad on sinu kõrval truult seni, kuni enam ei jaksa.

Tõsiasi on see, et paljutes kodudes loomi pidada ei ole võimalik ja selles ei saa kedagi süüdistada. Kuid loomaomanikud- vaadake oma looma. Mõelge, kas te suudaksite talle kunagi liiga teha? Aga mida te teeksite inimesega, kes seda "hobi" harrastab? Tallinna Hoiupaigas on sadu loomi, kes on jäänud koduta. Selge on see, et pole võimalik neile kõigile kodu pakkuda, kuid saame aidata neid sellega, et käime koertega jalutamas ja kassidega mängimas. Meie jaoks see võib-olla ei tähenda midagi suurt, aga nende jaoks valmistab see väga suurt rõõmu!

Kaitseme neid, kes end ise kaitsa ei suuda!