Londonis moeajakirjandust tudeeriv Liisa: London College of Fashion on parim, mis minuga juhtunud on
Praeguseks on ta kodumaa tolmu jalgelt pühkinud ning asunud õppima moejakirjandust London College of Fashionisse. Liisa on teinud kaastööd mitmetele Eesti moeajakirjadele ning töötanud ka Montoni moebrändi juures. Küsisin Liisalt, milline näeb välja tema tavaline päev, kuidas näeb ta oma tulevikku ning ka soovitusi noortele, kes unistavad sarnaselt talle saada moeajakirjanikuks.
Miks otsustasid õppima minna London College of Fashion’isse?
Seetõttu, et valisin enda erialaks moeajakirjanduse ning LCF'is on see kõrgel tasemel ning kool ise kuulub ka UAL'i, mis on siis kõige tugevamate moeülikoolide "liit"
Milline oli sinu esialgne ettekujutus LCF-ist ja milline on reaalsus?
See on raske küsimus, sest ma ei läinud sinna selge ettekujutusega ning ei teadnud kedagi, kes varem sama ala LCF-is õppinud oleks. Läksin kohale aimdusega, et kindlasti on suur konurents ja punt andekaid inimesi. Reaalsus on see, et mu kursusel käivad andekad üliõpilased, kes inspireerivad ka mind.
Missugused on sinu kaasõpilased?
Koos on rahvusvaheline seltskond. Kuigi pooled on britid (sest ma õpin ala, kus inglise keele hea valdamine on hädavajalik), on seal rahvast üle kogu maakera: Venemaalt, USA-st, Hiinast, Marokost, Saksamaalt, Skandinaaviast, Brasiiliast jne. Mu kursusel käivad väga andekad üliõpilased, kellest mõni juba töötab Vogue's, teine on praktikal Net-a-Porter'is jne. Enamus on ilmselgelt tüdrukud, kuid mu kursusel õpib ka 5-6 poissi.
Milline näeb välja sinu tavaline koolipäev?
Kell 9.30 algab esimene loeng, mis kestab 1,5h. Seejärel on pooletunnine paus ning peale seda veel vähemalt kaks loengut. Seejärel on meil vaja koguneda gruppides ning arutada läbi oma projekte. Minu kursusel on ainult ühes aines eksamid ja teised hinded tulevad kõik lõpuprojektidest, milleks sel veerandil on ajakirja väljaandmine.
Toota tuleb terve sisu koos artiklite ja moeseeriatega, mõelda ajakirjale reklaamkampaania ning ajakiri trükki saata. Lisaks tuleb luua ajakirjale toetav veebileht, pooletunnine dokumentaalfilm ning palju muid lisaprojektikesi. Pärast sellist koolipäeva olengi ma juba üsna läbi ning lähen trenni ja koju kokkama.
Mis aineid sa õpid ning milline neist on su lemmik? Mida see endast kujutab?
Õpin ajakirjandust, broadcast'i, teeline shorthand'i(kiirikiri ajakirjanikele), veebidisaini, kultuuriajalugu ja moodi. Iga veerand on mõned uued ained, aga põhilised said eelnevalt nimetatud. Minu lemmik on ilmselt ikkagi ajakirjandus. Mulle meeldib väga kirjutada ning tahaksin seda paremini osata. Lisaks kirjutamisele ja intervjueerimisele õpime me seal mõistma, kuidas ajakirja iga komponent jutustab sihtgrupist, kellele see suunatud on ning uurime erinevaid väljaandeid ning erinevaid rolle ajakirjatoimetuses jne.
Kuidas näed oma tulevikku? Kas näed ennast peale kooli lõppu töötamas Eestis või välismaal? Mis oleks sinu unistuste töökoht?
Näen, et kolin edasi New Yorki ning üritan seal karjääriredelil vaikselt üles ronima hakata. Eks unistuse töökoht on ikka nimeka moeajakirja moetoimetaja... Võib-olla ka kunagi kauges tulevikus täitsa oma ajakiri luua.
Missugune on Londoni moepilt? Missuguseid moeüritusi külastad?
Londoni moepilt on väga kirev, hulljulge ja kuna siin elab nii palju erinevaid rahvusi, on see selline mõnus kirju kompott, kus kõik julgevad olla sellised nagu soovivad. Suurtest moeüritustest peale moenädalate ma osa võtnud ei ole, kuid käin ikka alatasa näituseid külastamas.
Kellega Londonis tihedamalt suhtled? Milline on sinu sealne tutvusringkond?
Suhtlen enamasti ikka inimestega koolist ning oma kalli korterikaaslasega, kes on samuti Eesti tüdruk ja õpib moodi.
Kas oled Londonis vestelnud mõne mõjuka moeinimesega? Kui jah, siis kellega ning mis teemal te vestlesite?
Kõige mõjukam, kellega rääkinud olen, on vist endine The Daily Telegraph'i moetoimetaja ning maailmakuulus moekriitik Hilary Alexander... Kuid see ei olnud mingi vestlus, ta vaid kiitis mu sõjaväemütsi, mida Londoni moenädalal üle-eelmine kord kandsin ning uuris, kust see pärit on. Tähtsate nimedega ikka väga kergelt siin jutule ei saa.
Kumb sulle rohkem meeldib, kas moeblogimine või moeajakirjandus? Mida tähendab sinu jaoks olla Eesti loetuim moeblogija?
Moeajakirjandus tegelikult... Võib-olla olen selles suhtes vanamoeline, aga mulle kohutavalt meeldib paberil artikleid lugeda, mis sind ka teadmistega rikastavad ning milleks kohutavalt palju researchi tehtud on. Ka blogisid on asjalikke, aga mina loen neid rohkem meelelahutuseks ja asjadega kursis olemiseks. Hetkel on mu blogi natuke tahaplaanile jäänud, kuna ma sellega otseselt midagi ei teeni. Pigem pühendan aega hetkel koolile ja karjäärile. See loomulikult ei tähenda, et ma blogimise pooleli jätaks - lihtsalt tempo olen natuke maha võtnud.
Mida soovitad noortele, kes samuti tahavad saada moeajakirjanikuks ning minna seda õppima just London College of Fashion’isse?
Ütlen, et andke tuld! See on parim asi, mis minuga juhtunud on. Siin õpib palju ja London inspireerib. See on õige koht, kust alustada. Raske, aga õige.
Mida muudaksid Eesti moemaailmas, kui sul oleks selleks võimalus?
Ma muudaks inimesi positiivsemaks ja julgele moestseenile vastuvõtlikumaks. Samuti sooviks, et inimesed mõistaksid rohkem, kui oluline mood on ning et see ei ole lihtsalt "ilusad riided ja lahedad kingad", vaid ideed. Ideed, mis ka neid mõjutavad. Nagu Anna Wintour ütles: "I think what I often see it that people are frightened about fashion. Because it scares them or make them feel insecure they just put it down. On the whole people that may say, the meany things about our world I think that's usually because they feel, in some ways, excluded or, you know, not a part of 'the cool group' so as a result they just mock it."
