Liis Lass uurib elu: pole liha ega kala ehk kuula vähem teisi!
Endalegi üllatuseks avastasin, et mina, kes ma armastasin hilisõhtuseid poolveriseid stake’e punase veiniga, juhuslikke mäkdoonaldsi-rallisid ja kõikvõimalikke absurdselt eksootilisi roogasid koerast pullimunadeni, olen suutnud ilma igasuguste kontrolli alt väljunud isudeta, liha taga nutmiseta ega ka lihtsalt igavusest vorstivõileva tegemiseta edukalt pea kaks aastat taimetoitlasena hakkama saada.
Ja “hakkama saada” on siikonal absoluutselt vale väljend. Vastupidi, liha söömisest hoidumine on muutnud täielikult minu suhtumist gastronoomiasse, toiduainetööstusesse ja ka minu elufilosoofiat.
Rääkimata sellest, et olen energilisem, õnnelikum ja parema füüsisega kui kunagi varem. Olgu öeldud, et ma ei reklaami siinkohal midagi, vaid kirjeldan enda jaoks põnevat avastust, võtke või jätke.
Eksperimenteerimine taimetoitlusega, mis sai ajendatud sellest, et tahtsin osata paremini väidelda taimetoitlastega nende ebanormaalsete toitumisharjumuste üle ja rõhutada inimese, kui kiskja eluliselt olulisele lihavajadusele, läks seega totaalselt vett vedava ning tänasel päeval on minu menüüs ainsateks loomseteks produktideks juustu- ja munatooted.
Liiga peenike Liis
Olen palju mõelnud sellele, et mis võis olla see filosoofiline põhjus, miks ma liha söömisele peale paarinädalast pausi tagasi ei läinud - eksperimendiks oleks sellest ju piisanud! Ja ma ei eita, et küpseva liha lõhn on minu jaoks ka siiani meeldiv ning ühtlasi pole ma loobunud liharoogade valmistamisest sõpradele.
Ja kui arvestada seda, et minu taimetoitlus pole seotud ei kaalulangetamise vajadusega (mäletan, et teismelisena sain ühelt noormehelt isegi korvi, kuna olin tema meelest “liiga peenike” ning perekonnas olen kurikuulus just juurde võtmatuse tõttu) ega tervislike põhjustega, siis mis võib olla see võrgutav miski, mis mind ikka ja jälle liharestoranis lihavaba rooga tellima paneb?
Need kes pole näinud kohutavaid videosid sellest, kuidas lihatööstus oma “tooteid” “töötleb” on tõenäoliselt kokku puutunud naabertalu pikkade ripsmetega Puniku tappamajja saatmisega kaasneva kummalise pettumusega. Või siis endalegi üllatuseks loobunud lõhefarmis enda püütud kalale malakaga pähe virutamast ja palunud seda teha sealsel töötajal. Või muudmoodi loobunud mõtlemast sellele, et burger ja kalapulk, on kunagi olnud elav, hingav ja tõenäoliselt ka tundev elusolend. Kõlab küll klišeena, kuid annab taimetoitlasele võimaluse nendel teemadel arutleda ilma suurema süütundeta ning välistab ka kellegi teise valu nautimise, mida söömine ju ometi on. Kuid, ütlete nüüd, et ka saapad ja kasukad tulevad ju kusagilt, eksole.
Lihasööjad on paremad armastajad?
Jätame loomade heaolule mõtlemine korraks kõrvale ja keskenduda sellele, mida head on teinud taimetoitlus inimesele. Tuues näiteks enda, võin öelda, et kummalise emotsionaalse tasakaalu. Ma ei saa välistada, et siin ei ole mängus ka teisi tegureid, näiteks naturaalne eluga rahul olemine või tore protsess nimega “vananemine”, kuid ma kaldun arvama, et oma rolli mängib ka liha puudumine toidulaualt.
“Lihasööjad on paremad armastajad”, oleme harjunud kuulma. Ma pole veel jõudnud uurida teaduslikke seletusi selle kohta, et kas liha söömine suurendab kirglikkust või on see hoopis näiteks adrenaliin, mis tekib tapetava looma kehas ja kandub süües üle inimesele või on tegemist hoopis vaktsiinide ja ravimitega, mida tänapäeva lihatööstuses nii rohkelt kasutatakse, mis inimese käitumises liigse agressiivsusena (ja kurat teab millena veel) väljenduda võivad. Sellisel juhul on kirg ja armastus muidugi asjast kaugel ja sinu tervis ei hakka iial üle kaaluma kellegi teise ärihuve.
Ühesõnaga, isegi kui ma vahel igatsen oma “lihasööja kirglikkust”, mis tihti väljendus küll rohkem iga pisiasja peale närvi minekuga kui “parema armastamisega”, siis kokkuvõttes võib öelda, et tasakaal mis kaasnes taimetoitlusega oli minu jaoks esimene põhjus selle “omapärase” toitumise jätkamiseks. Isegi sopalehtede sisutühjad artiklid, mille vastu ma ikka hambaid teritasin ja niisama ringi logelevad lollid inimesed ei ärrita mind enam eriti. Seega mõju on võimas.
Arusaam aksepteeritavast “Eesti köögist”
Kui ma mõtlen tagasi, et milline on olnud mu viimase kahekümne aasta menüü, siis ega peale lihakäntsakate (erinevas vormis, okei) ja kartulipabulate (kah erinevas vormis) nagu suurt midagi erilist ei meenugi. Sekka mõni verivorst või –käkk. Aga ega ma pole nurisenud.
Vastupidi, see oligi tõenäoliselt minu arusaam aksepteeritavast “Eesti köögist”. Kui aga keegi oleks mulle selgitanud, milline oleks alternatiivse toitumise mõju minu organismile, siis tõenäoliselt oleksin alustanud praeguse elustiili katsetamisega juba varem. Jutud vitamiinipuudusest, kehvveresusest (väidetakse, et teatud veregrupid peavadki liha sööma - huvitav, kas need on siis nagu eriti kiskjad-inimesed?) ja jumal teab millest veel on tõenäoliselt samasugune meditsiinitööstuse lora nagu massiline vaktsineerimine ja selle tegelik mõju rahva tervisele.
Selge see, et kõik see on igaühe enda valik ja tõenäoliselt on olemas kuskil ka see “kõige õigem” valik, kuid valikutest rääkides tõmban oma kummalise toidujutu täna ka kokku.
Maitsete maailm
Ometi on naljakas mõelda, et olen suutnud 20 aastat kõikide külastatud restoranide menüükaartidest kaks-kolm lehekülge vahele jätta ja seda enda arust täiesti enesetadlikult. Salatit süüa pole ma eriti kunagi viitsinud ja “mis need taimetoidud veel on?” ning pasta ja pitsa on tundunud rohkem sellised kodused road, mida restoranis pole nagu mõtet tellida. Seega on valik olnud (ja on ka siiani paljude minu sõprade esimene valik, tervitused teile!) mõni tore stake, magusad ribid või chili con carne.
Juba pea kaks aastat elan aga maitsete maailmas, mida poleks tõenäoliselt kunagi jõudnud proovida, kui oleksin jätkanud lapsepõlvest, ühiskonnast ja damn, ka terviseõpetuse tunnist kaasa saadud teadmiste järgi talitamist.
Oma eelarvamustest lahti saamisega on siiani minu jaoks kaasnenud vaid tõelised jackpot’id - on’s need siis inimesed või kogemused ja julgus taimetoitlusega eksperimenteerida on avardanud minu meeli kaugelt rohkem, kui julgesin oodata.
Soovitan ka teil järgida alati oma sisetunnet ning kuulata vähem teisi!
Kirjutamiseni,
Teie Liis
