Blogimine- suhtlemine sõprade või iseendaga?

Paljudel noortel on blogid ja blogimine tuttav ning pea igapäevane nähtus. Kirjutame me neid ise või loeme teiste omi, aga üle ja ümber me neist ei saa. Aga mida muudab blogimine meie sõprade ja tuttavate ning kõige rohkem meie endi juures?

Põhjus, miks ma seda lugu kirjutan on nimelt selles, et mulle helistas ühel kaunil pühapäeval endine klassiõde, kes soovis minu tegemiste kohta rohkem teada saada. Parasjagu oli mul aga üks tõsine töö käsil ja aega rääkida ei olnud kohe üldse. Kui olin öelnud lause: "Mine loe minu blogi, siis saad teada. Tsau!" ehmusin ära. Kas tõesti olen ma kirjutanud oma blogisse arvamustest ja tegemistest, et sõpradega mitte suhelda või vältida koos nendega veedetavat aega?

Pigem mitte, olin vaid mõelnud sellele, et kes soovivad, saavad minu tegemistest teada ja võib-olla toob see isegi uusi teemasid, mida arutada ja sama ellusuhtumisega inimesi minu seltskonda. Loomulikult soovisin ka aastate pärast enda blogis kirjeldatud seiklusi nostalgiliselt meenutada.

Teine selline hoiatuslik märk tekkis siis, kui minu onunaine, kellega kunagi peaaegu iga päev msnis või telefonitsi rääkisime, hakkas mulle helistama sellepärast, et ma pole blogisse ammu kirjutanud ning tema ei tea, mis minust saanud on. Minu peast kumas läbi ainult mõte:"Issake, kas tõesti isegi minu sugulased ei leia aega, et minuga nädalas 10 minutit rääkida?"

Nüüdseks olen enda blogimiste sissekannete tegemist vähendanud ning hakanud hoopis enda sõpradele ja tuttavatele iga päev helistama, noh nii blogimise asemel. Pealegi on suvi juba ukse taga, kes siis enam arvutis passib!