Olenemata sellest, et olen ratastoolis, liigun oma unistuse suunas. Mu unistuseks on hakata korvpalluriks. Esmapilgul tundub selline ettevõtmine teiste jaoks päris imelik — ratastooliga korvi visata ei ole just eriti lihtne.

Aga miski pole siin elus võimatu — kui tahta, saab alati. Ma võin neid näiteid tuua lausa kaks. Täiesti enese elust ja olust.

Praeguseks suudan ma ratastoolist püsti tõusta, käia mõned pikemad maadki maha. Kõik see on seotud tahtejõuga. Kui ma poleks titest saadik upitanud end üles tooli või millegi muu najal, ei suudaks ma praegu isegi mitte püsti seista.

Või teine näide. Kui ma poleks TV3le oma unistusest rääkinud, poleks asi õigete inimesteni jõudnud. Täna saigi esimene osa unistusest teoks. See näitab kui palju tuleb unistada ja uskuda — siis on kõik võimalik.

See oli esimene kord, kui ratastoolikorvpallist meedias räägiti. Edasi andsin intervjuusid juba erinevatele ajalehtedele. Lõpuks võtsid minuga ühendust inimesed, kellele jään surmani tänu võlgu. Nende “õigete inimesteta” poleks seda ratastoolikorvpalliüritust toimunud. Lihtsalt kirjeldamatu tunne!

Need on mu kaks ehtsat näidet elust sel teemal, et kui piisavalt tahta, saab alati. Ka paadunud suitsetaja võib suitsetamise hetkega maha jätta. Peab vaid tahtejõudu olema seda teha.