Ära unusta, tegija kannab kiivrit!
Loomulikult olen ma teadlik, et kiivri kasutamine ei tee mind haavamatuks, kes igast kokkupõrkest ilma ühegi kriimuta pääseb. Samal ajal aga arvan ma ka seda, et kiivrit kandes võib vältida või vähendada peale tekkivaid vigastusi.
Peas on kõikidele teadaolevalt aju, ilma milleta on küllaltki võimatu eksisteerida. Võib-olla ei ole ma piisavalt julge, et sõita kiivrita ning arvata, et ega kokkupõrkel see mind kuidagi ei päästaks. Statistika järgi on rasketest õnnetustest vigastusteta pääsenud ka kiivrita sõitjad, aga mida see loeks mulle, kui mina olen selles statistikaosas, kes ei pääsenud ilma raskete vigastusteta. Kui midagi juhtuks ja ma jääksin selle tulemusel elu lõpuni halvatuks või peaksin leppima mõne muu ravimatu terviseprobleemiga, siis kuidas ma saaksin rahus elada, teades et kiivri kasutamisel oleks olnud mingigi protsent, et ma ei vaevleks sääraste vigastuste küüsis.
Muidugi ei ole kiiver odav väljaminek, aga samas see ei ole ka väljaminek, mida oleks vaja teha iga nädal või iga kuu. Õnnetuse tagajärel tuleks kiiver muidugi välja vahetada ning kui õnnetusi juhtub igal nädalal või igal kuul, oleks tark tegu oma sõidustiil hoolega üle vaadata. Enda oskused ja tähelepanelikkus aitavad kindlasti kaasa turvalisele sõidukogemusele.
Rattakiivri vajalikkus ainult ja ainult võistlusolukordades jätab mulje, nagu juhtuksid probleemid vaid siis. Reaalselt võib kumm katki minna, äärekivist ebaõnnestunud sõiduga külili käia või teise ratturiga kokku põrgata ka tavaolukorras, näiteks “poodi piima järele sõites”.
Õnnetuse toimumise hetkel kaotab ju tegelikult tähtsuse, kelle süül ja kus see juhtus vaid tähtsamaks saab see, kui tervelt toimuvast pääseda. Kulutatud raha ning poes veedetud aeg, et valida igast küljest sobiv kiiver, omandavad just siis kõige suurema tähtsuse.
Liiga palju kõrvutatakse ka Eesti olusid tuntud rattariikide Taani, Madalmaade ja Saksamaaga. Seal ei kantavat nii palju rattakiivreid ja kõik tundub justkui lust ja lillepidu. Samal ajal tasuks tähelepanu pöörata ka autode ning inimeste käitumisele jalgratturite suhtes ja sellele, kuidas liikluskorraldus on tehtud.
Münchenis käies öeldi, et jalgratturitel on eesõigus inimeste, autode ja Jumala ees. Amsterdamis soovitati soojalt kohe teelt kõrvale hüpata, kui juhtusid jalgrattateele ning nägid ratturit enda poole tulemas või kuulsid selja tagant nõudlikku kellatirinat. Sõiduteedele on joonitud jalgrattateed ning sellele ei satu ilmaasjata ei jalakäijad ega autod.
Vvõib tunduda, et seal on jalgratturid igavesed egoistid, kes kohe otsa sõidavad, kui teelt kõrvale ei astu, aga tegelikult ei ole see nii. Rattaga on seal lihtsalt turvaline ja julge sõita, sest tead, et ka teised tänaval olijad arvestavad sinu olemasoluga. Eks me ise tea väga hästi, kuidas Eestis on lood ratturitesse suhtumisega. Kui Eesti peaks mõne (või kahe, viie, kümne)aasta pärast samal tasemel olema ja jalgratturitega arvestama, siis sõidaksin mina ikka ringi, kiiver korralikult pähe surutud. Niimoodi sõidan ma ka siis, kui vaja kaherattalise selga istuda ülalmainitud turvaliseks hinnatud rattamaades.
Riigivõim ning teised liiklejad võivad teha oma töö, et kõik võimalikult turvaliseks muuta, aga ma hindan oma tervist piisavalt kalliks, et ka ise sellesse natuke panustada.
Kas kiivri kandmine ja autos turvavöö kinnitamine on Sinu jaoks elementaarne?
