Liis Lass uurib elu: kõikides sinu hädades on süüdi just TEMA!
Loobumistes on alati midagi romantilist ja samas traagilist. Purunenud südamed, luhtunud unistused ja ärakasutamata jäänud potentsiaal. Teisalt aga uued olukorrad ja värsked emotsioonid.
Erinevate maailma linnadega on mõnevõrra nagu inimestega. Nende tundma õppimiseks ja nende elupulsile pihta saamiseks, tuleks tõenäoliselt mõneks ajaks kokku kolida. Paraku ei võimalda aga eluks antud sada aastat kõikide huvitavate linnade ja vaimustavate inimestega suhestuda. Tuleb teha valikuid, osata loobuda ja loota, et tehtud valikud said enam-vähem õiged.
Kodumaa Eesti on nagu esimene armastus. Tee mis sa tahad, peast teda ei saa ja kõikides sinu hädades tundub süüdi olevat just tema. Ühtlasi on just temal kummalisel kombel kõige suurem võime vihkamise ja armastuse piiril balansseerides sind nutma ja naerma ajada. Loobuda on tõenäoliselt võimalik aga kuradima raske.
Mis silmist, see südamest
Lühiafäärid võõraste riikidega rikastavad sind kindlasti uute meeleseisundite ja erutavate kogemustega, kuid ei jäta siiski suuremat jälge su maailmatajule. Vahel lööb küll mõni paik pea päris sassi, kuid „mis silmist, see südamest“ kirjeldab reisikogemuse kulgu tõenäoliselt kõige paremini.
Eelolevasse sügisesse olen planeerinud püsisuhte Pekingiga. Suhted on teatavasti ette planeerida üsna rumal ja seega on täna veel selgusetu milliseks meie pereõnn kujuneb, kuid kujutlus poolest aastast maailma ühe suurima linna kodanikuna tundub üsnagi ahvatlev. Mõte võõrast paigast, seiklustest ja vägisi tekkida tahtva stabiilsuse ära lõhkumisest tundub ahvatlev. Vähemalt praegu.
Mäletan selgelt, kuidas minu vanatädi Stockholmis, kelle juures ma veetsin oma lapsepõlve suved, teadis isamaad alati sooja sõnaga meenutada ning tema pilk muutus igatsevalt härdaks kui Eestimaa teemaks tuli. Lapsemõistus ei saanud toona eriti aru, kuidas mahub moodne Stockholm üldse 90ndate Eestiga samale kaalukausile aga miski sees mõistis, et ju vanatädi teab paremini.
Tema põlvkonna loobumised olid tingitud poliitilistest ja ajaloolistest põhjustest ning meie põlvkonna omad peamiselt meie endi hetkelistest eelistustest.
Kas ma tõesti tahan siin riigis elada ja apsi kasvatada?
Mõned päevad tagasi lendas mu hea sõber aastaks ajaks Texasesse. Selle asemel, et egoistlikult muret tunda, kes minuga nüüd vaba aega veetmas käib ja kellele edaspidi oma nõmedaid pseudomuresid pihtida, täitis mind samasugune ootusärevus nagu teda. Mõelda vaid - uus algus, uus töö, uued inimesed, millised võimalused! Vajalikud loobumised käivad asja juurde. "Every time you win some, you lose some", ütles mulle kunagi üks paljureisinud sõber.
Kord Eestisse maja ehitanuna ja “traditsioonilist peremudelit” proovinuna ei ole ma ise enam väga kindel, kas tahan nii lihtsalt teist korda nurgakivi sünnimaa pinda asetada. Kas ma tõesti tahan siin riigis elada ja töötada, lapsi kasvatada ja koolitada? Olen ma selles ikka täiesti kindel?
Juured on visad alla kasvama ja uudishimulikule inimesele võib see tähendada seikluste ja uute kogemuste paratamatut lõppu. Kuna pole midagi hullemat kui realiseerimata ambitsioonidega inimene, siis peaksid selliseid küsimusi esitama endale kõik iseseisvat elu alustavad inimesed. Loomulikult võib ju ka vaadata “kuidas elu läheb” ja lasta ennast juhtida “saaatusel, majandusel ja teistel”, kuid siis tuleks välistada ka tulevikus halamine tehtud (või tegemata) otsuse lõpptulemuste pärast.
Valikuteta inimene
Lennukis kommenteerisid morne nägusid ja halle riideid kanda armastavad kaasmaalased häälekalt artiklit noormehest, kes Tais kooli lõpetanuna ajaleheloos väitis, et Eestiga teda tulevik tõenäoliselt ei seo. Lehelugejad leidsid, et meil pole mitte vaja avaldada “selgelt kodumaavaenulikke” artikleid ja reklaamida noorte väljarännet. Kui ma oleks olnud vähe kehvemas tujus, siis oleksin ma palunud neil vait jääda ja viia oma häiriv dialoog kuhugi lennuki tahaotsa.
Olen veendunud, et valikuteta inimene on nagu nurka aetud loom. Kodumaa ei pea olema tingimata sinu sünnimaa, vaid riik, kuhu sa tõesti soovid oma kodu rajada ja pere luua, olles enamvähem rahul selle paiga kliima, poliitika, inimeste ja kultuuriga. Peaksime olema oma valikutes õnnelikud ja teinud kompromissid oma loobumistega.
Minu vanatädi ei olnud kunagi rahul oma loobumistega, sest need tulid talle paratamatusena nagu ka paljude teiste väliseestlaste puhul. Minu tädi seevastu, elab õnnelikult juba aastaid päikselises Hispaanias nagu tõeline hispaanlanna ja saab Eestit külastades alati jubeda nohu.
Kõik on valikute küsimus. Kui te neid teete, olge neis ka kindel!
