Make up läbi meeste silmade

Kas make up on vajalik ning omab ülitähtsat osa naise elus või on tegemist kõigest reklaami ning kapitalistliku kommertsi tippsünnitisega? Tuletan endale alati meelde, vaadates oma kallimat meiki peale panemas, et Loreali omaninik kuulub maailma rikkamate inimeste hulka.

Tihtilugu arutletakse teema üle, kumb on olulisem – kas sisemine või väline ilu. Tõenäoliselt on nad üksteisest nii palju sõltuvad ning peegeldavad meie silmis teineteist, et tõde on raske leida. Me võime ennast petta sisemise ilu tähtsusega, kuid siiski peab vast igaüks tõdema, et oma valik tehakse siiski välimist ilu arvestades – see on esimene eeldus sisemise ilu tundmaõppimiseks. Kas sisemine ilu ületab hiljem välimist, on juba ise küsimus, kuid juhused, kui õpime inimest esmaselt tundma läbi ta sisemise ilu, on tänapäeval vast võimalikud vaid läbi virtuaalreaalsuse – kus puudub silmside. Sellised juhused on aga just kui nõelad heinakuhjas.

Kas igapäevane meigi tegemine on vajalik? Mida näevad selles mehe silmad, eriti selle, kellega oled pikemat aega suhteid hoidnud?

Ilu on teema, mille üle on raske kohut mõista – ilu on vaataja silmades. Üldiselt on kujunenud traditsiooniks, et esimest korda kohatakse oma kallimat üles löödult mõnel peol ning hiljem tuleb leppida, või alla anda faktile, et nii mõnegi puhul peitub ilu make-upi taga. Kas see on tõsiasi milles pettuda, on küsimus igaühe südametunnistusele...

Kui ilu üle võib vaielda, kuna igalühel meist on sellest oma ette kujutus, siis armastuse üle ei vaidle keegi – igaüks teab seda tunnet ning usaldab teise intiimset valikut. Inimkond on harjunud, et armastust ei mõõdeta ilus vaid tunnetes. Seega, kui rääkida naise välimisest ning sisemisest ilust, üritades seda peita värvide taha, peame õppima eristama armastust ja ilu üksteisest.

Kui erandid välja jätta, ning leppida tänapäeva elu “seadustega”, et välimine ilu on esmane eeldus inimese lähemaks tundmiseks (st armastamiseks), tahan hoopis mõtiskleda teema üle, kui suurt tähtsust omab välimine ilu armastuses – et inimest armastada peab teatavasti nägeme tema hingeski ilu.

Intiimsus on mõiste, mida annab tõlgenda mitmeti – nii nagu ilugi. Puudub konkreetne arusaam ning igaühele avaldub intiimsus erinevates olukordades ning tegudes.

Kui meeste instinktide hulka kuulub endale kaaslast otsides kõigepealt välimuse vaatamine, siis ületades läve, mis eristab iha (mis on tingitud ilust) ja armastuse, siis võiks ju küsida, kuidas mõista mõistet intiimus? Kas pikemas suhtes (loe: armastuses) loob intiimsuse välimine või sisemine ilu? Kas värvide taha peidetud kaaslane, jagades oma ilu mehe silmadele, jagab sellega oma intiimseid mõtteid või peitub see julguses (ja võimes armastada) oma kaaslast oma naturaalses ilus? Mis on siiski tähtsam – sisemine või välimine ilu? Kas sisemise ilu armastusest sünnib soov ka väljast hea välja näha või vastupidi –sünnib välimisest ilust sisemise ilu leidmine? Kui ka välimine ilu otsustab armastuse saatuse, siis mis on selle tähtsaim lüli – make-up või kõigest ilus naeratus?

Ilu võib küll armastust peegeldada ning seda ehtida, kuid tunnen kaasa noortele, kelle armastus peitubki rikaste ning rekaalmi poolt üles puhutud ilus – make-up’is.