Pihtimus: sõbranna vedas mu halvale teele
Räägin Teile loo, mis juhtus minuga mõne aasta eest. (Nimed muudetud.)
Ühel päeval kohtusin ühe tüdrukuga, Mariga. Ta oli tore, naljakas, sõbralik, kena. Ta kimus sõpradega suitsu. Tuttavaks saime ühe meie ühise sõbranna kaudu. Minust ja Marist said parimad sõbrad — see oli ainult see, mida mina arvasin, uskusin.
Sai koos palju chillitud. Hakkasin ka mina koos Temaga nurga taga suitsu kimuma, jooma, narkootikume tarvitama. Panin isegi kodust jooksu ja saatsin kooli kuradile. Ainult sellepärast, et uskusin kõike, mida Mari rääkis… Ta justkui hüpnotiseeris mind tegema asju, mida ma poleks elusees teinud…aga tegin.
Ta oli justkui mu iidol. Mari oli nii täiuslik — aga see oli lihtsalt silmapete. Nägin temas asju, mida Maris ei olnud, ei ole ja ei hakkagi olema: ausus, truudus, eneseväärikus, ustavus jne. Olin nagu kass, kes jooksis oma perenaise järgi.
Kuni ühe hetkeni, mil kuulsin teda salaja sõpradega rääkimas (ma ei tahtnud kuulata… lihtsalt juhtusin kuulma). Ta rääkis neile, et ta pole kunagi mu sõbranna olnud ja et kasutas mind lihtsalt enda kasu pärast ära.. See avas mu silmad. Roosad prillid mu silme eest purunesin ja nägin taas reaalset elu. Miski ega keegi ei ole täiuslik! Kuuldu pani mind muidugi nutma… Olin siiski õrnahingeline, rumal ja usklik.
Järgmisel hommikul võtsin suuna koju. Enne, kui kodu-uksest sisenesin, jäin korraks seisma, sest kartsin eesootavat. Sellest hoolimata astusin sisse. Ema ja väike vend olid köögis. Läksin sinna. Vaatasin neid ja ootasin, ootasin kuna ema mind oma käte vahele võtab ja pead paitab või kasvõi ütleks, et tal on hea meel, et ma tagasi olen ja et minuga kõik korras on. Midagi sellist ei juhtunud. Ema lihtsalt vaatas mind tuimalt ning ütles: “No, sa ka koju jõudnud.” Ja vend ütles kohe järgi: “Noh, sa ka suitsetad vä?” Olin neis nii pettunud. Seda kallistust….ema soojust…pole ma siiani tunda saanud. Kuigi tahaks.
Sellest on möödunud kolm aastat ja paar kuud. Ma enam ei tarvita narkootikume. Kahjuks suitsetan ja vahel tarbin alkoholi — üritan ka need jätta. Lõpetan juba kooli ja ei usu enam kõike, mida kuulen.
Kuulsin Mari vennalt, et tüdruk oli käinud vahel narkoravil, koolis ei käi ja ainult pidutseb. Vaatasin ka reidist tema uusi pilte. Ta stiil on muutunud litsakaks.
Me kõik teeme vigu. Vahel viib teekond mäest alla ja vahel liiga alla. Ülesse tulla on raskem. Mina sain sügavusest ülesse maale tagasi tulla. Seda ei suuda igaüks. Öeldakse, et narkootikumide mahajätmine on raske — tõsi, kuid mina jätsin päevapealt. Pole siiani rohkem midagi tarvitanud ja ei tarvita ka!
Lugu toimus 3 aasta ja paari kuu eest (2008). Olin siis 13. Kadunud olin umbes pool aastat. Kuuenda klassi lõpetasin ära, kuigi ma ei teinud neid tasemetöid ja neljanda veerandi hinded olid kahed. Nüüd lõpetan üheksandat klassi. Mari ega teiste temasugustega ma ka ei suhtle, ning kirjutasin selle loo lihtsalt seetõttu, et tahtsin hingelt ära rääkida.
Ilusat suve kõigile!
