Ei taha olla üksi...

Üksindusest ja üksildusest (viimane neist peaks tähendama püsivat üksiolemisetunnet) on palju räägitud, lauldud ja kirjutatud, kuid see on teema, millega enamus meist on kokku puutunud, mistõttu ei teeks halba sellest veel paar sõna öelda.

Pea kõik me oleme vahel tundnud, et sõpru justkui polekski. Telefon on küll numbreid täis, kuid keegi ei kipu helistama. Olen ma tõrjutud, unustatud või on sõbrad leidnud uue ja parema sõbra? Vaevalt. Elu on kiire ja vahel lihtsalt ei jõua lähedastega kontakti hoida. Hea kui peale väsitavat tööpäeva niigi palju energiat jätkub, et oma väsinud kondid koju vedada, suutäis süüa haarata ning teleka ette kummuli kukkuda.

Ei maksagi ootama jääda, et keegi ühendust võtaks ja mõne laheda sõbraõhtu veetmise idee välja pakuks vaid seda tasub ise teha. Ehk mõtleb su sõber sinu kohta just samamoodi: näedsa, see ja see pole tükk aega helistanud ega meilinud, on ta mind unustanud või käib nüüd mingite teiste inimestega läbi. Nii et ise proovida maksab igal juhul. Ka siis, kui esimene kellega kontakteerud just rõõmust lakke ei hüppa, ei maksa põdeda, sest numbreid telefonimälus on veel. Ning keegi neist haarab su ettepanekust üksindust peletada kindlasti kinni. Ka ei maksa unustada, et sõber, kes just väsimusele viidates ühisest õlleõhtust keeldus, tunneb kindlasti su kõne üle heameelt ning mõnel paremal päeval haarab juba ise toru, et teavitada sind oma plaanidest.

Kuid mida peks tegema need, kellel pole sõpru ega kallimaid, kes on n.ö. tõepoolest heidikud? Ei usu, et selliseid eriti on, kuid kui siiski, siis tasub mõelda sellele, et igaühe jaoks on kusagil keegi: olgu see siis klassikalises tähenduses kallim või lihtsalt sõber ja mõttekaaslane. Ent otsimata teda ei leia, mistõttu peaks olema ise aktiivsem ja seltskondlikum. Isegi kui sa tõeline Quasimodo oleksid, leiaksid sa endale ikka kellegi. Sest see Victor Hugo tegelane ju leidis - meenutagem Esmeraldat. Ning leiad sinagi. Igas inimeses on midagi head ja ilusat, tuleb vaid osata see välja tuua. Sest magavale kassile hiir suhu ei jookse, nagu ütleb vanasõna.

Üksildust või üksildust võid tunda ka siis, kui lävid inimestega, kellega sul pole palju ühist. Kui istud seltskonnas ja ei suuda kuidagi naerda tobedate rullnokanaljade üle, kui lällamise asemel tahaksid mängida malet. Vaheta seltskonda! Kindlasti leidub inimesi, kel on sinuga sarnased huvid ning nad pole sugugi nii kaugel kui arvad. Ka siis kui pead oma tutvusringkonna inimesi huvierinevustest hoolimata sõpradeks, tuleb vahel kasuks, kui suhtled vahelduse mõttes ka teistega. Näiteks jututoad ja meilinglistid on mõttekaaslaste leidmiseks head kohad.

Ent üksiolemisel on ka oma häid külgi. Vahel on lihtsalt kasulik olla natuke omaette. Mõelda omi mõtteid, põgeneda hetkeks igapäevasest möllust ja inimeste hordidest. Istuda kamina ees, mõnuleda vannis ning lülitada telefon välja. Sest kõik me vajame vahel natuke privaatsust, natuke omaette olemise tunnet.

Ning lõpetuseks üks mõttetera üksi(l)(n)dusest. "See, kes tunneb end üksi, pole end teinud oma parimaks sõbraks." /Josef Kirschner/