Lugeja: sain töökoha, mis mulle üldse ei meeldinud

Olen 15aastane neiu. Plaan suvel tööle minna oli mõtetes juba talvel. Väga aktiivselt hakkasin töö otsimisega tegelema mai kuus. Väga suureks sõbraks sai mulle cvkeskus.ee. Teinud sinna omale kasutaja ja CV, hakkasin igale poole oma CV-d saatma ja kandideerisin erinevatel konkurssidel. Tagasiside oli suuresti negatiivne. Küll liiga noor, inimene juba olemas või otsitakse täiskohaga töötajat. Vahepeal kadus töö otsimise isu ära ja lõin juba käega.

Kui kool läbi, hakkasin uuesti aktiivselt tööd otsima. Kuid ühel päeval helistas mulle üks meesterahvas, kes pakkus mulle müügikonsutandi assistendi tööd. Alguses ütlesin ära, sest et ei olnud võimalik Tallinnasse iga päev sõita. Siis mõtlesin ümber, helistasin talle tagasi ja palusin tal lähemalt mu töökohustusi selgitada.

See mees rääkis väga pealiskaudselt ja mul ei olnud kokkuvõttes õrna aimugi, mis ma tegema pean. Teadsin vaid, et töö on seotud kõnede vastu võtmisega. Siis jõudis jutt selleni, et kokku oli vaja leppida proovipäeva aeg. Olin väga kahtlev ja segaduses. Leppisime päeva kokku. Vaja oli minna järgmine päev. Arutasime emaga asja. Ma ei teanud firma nime, kuhu mulle tööd pakuti ja pealegi tundus asi väga kahtlane. Kartsime, et tegu perverdiga. Otsustasin siiski minna.

Hommikul üles ärgates vaatasin, et ta pole mulle helistanud ja seega ei olnudki ma väga oodatud. Kui alla läksin, teatas ema mulle, et ta helistas ise sellele mehele ja lubas ise kaasa tulla minuga. Mees oli nõustunud. See kergendas natuke asjaolu. Järgmine proovipäev pidi toimuma 2 päeva pärast. Need 2 päeva tegin väga põhjalikku uurimistööd selle firma kohta, nii palju, kui selle firma kohta üldse internetis informatsiooni oli.

Hommikul ajasin ennast väga vara üles ja seadsin sammud Tallinna poole. Otsisime emaga seda maja väga kaua. Maja üles leidnud, helistasin mehele, kelle nime ma isegi ei teadnud. Käsk oli tulla teisele korrusele. Majja sisenedes olid kõik koridorid pimedad ja lõin kõhklema, kas üldse minna. Siiski läksin. Ukse peale tuli suhteliselt tagasihoidlikku olekuga meesterahvas, kes tutvustas end ainult eesnimega. Üsna arglikult istusin laua taha.

Algatuseks pidin täitma ühe ankeedi. Järgnes vestlus, mis sujus väga edukalt ja leidsime temaga väga kiiresti ühise keele. Kõik tundus väga lahe ajani, kui ta ütles mulle, et nüüd oleks aeg ise ka proovida seda tööd ja helistada inimestele ja pakkuda neile ühte toodet. Kõik oli väga võõras ja ma ei teadnud isegi, mida ma inimestele kaela pean määrima.

Olin suhteliselt ebakindel ja ei tahtnudki enam seal olla. Ken (nimi muudetud) sundis mind aga takka ja ütles, et ei ole väga hullu. Otsustasin siiski piirduda ainult 2 kõnega ja lahkusin siis. Lubasin teatada, kas tahan töökohta või mitte. Nüüd on sellest möödas päris mitu päeva, kuid ei ole helistanud. Kohe üldse ei taha teha tööd, mis mulle ei meeldi. Kuid olen siiski tänulik ka proovipäeval saadud kogemuse eest.

Proovin nüüd otsida tööd aktiivselt edasi ja ehk leian ka minagi endale sobiva töö. Siit soovitus ka kõigile teistele noortele tööotsijatele: olge ise võimalikult aktiivsed ja ärge kahelge suhelda ja proovida. Kui ise olla piisavalt aktiivne ja anda endast kõik, leiab endale igaüks sobiva töö!

Hea lugeja, jaga meiega oma töö otsimise ja leidmise kogemusi!