Minu esimesed laulud Meie Maast ja Meie Ilmast
Minu elu esimene laulupeokogemus, mis ei piirdunud selle jälgimisega teleris, sai alguse 1. juuli hommikul, kui 7:30 alustas Jakobsoni nimelise gümnaasiumi neidudekoor teed Tallinnasse. Sõit möödus kiirelt: kellel magades või muusikat kuulates, kellel jutustades.
Pealinna saabudes oli esimeseks peatuspaigaks Arte gümnaasium, kus tervitasid meid kaks naisterahvast. Nii neidude- kui lastekoor juhatati klassidesse ja seejärel jäi meile aega, et jagada ära lõunasöögitalongid ning pakkida lahti madratsid-magamiskotid. Koolist väljudes olid kohale jõudnud ka mõned teised Viljandi koorid ning seega sai ka paari tuttavat tervitatud enne teekonna jätkamist.
Jõudsime lauluväljakule, kus oli ees palju rahvast. Laulukaare ees murul toimusid tantsupeo proovid ning pea pidid mudilased laulma asuma. Meil oli aega, et käia ringi ja nautida päikeselist suveilma. Seejärel tuli aeg asuda rokkima.
Kui nägin rokikoori lugusid kooliaasta alguse poole, olin väga pettunud: kolmest loost meeldis mulle vaid üks — „Ilus oled, isamaa“. Kartsin suisa, et liigne harjutamine teeb „Liivimaa pastoraali“ ning „Mägede hääle“ mulle lausa vastikuks. Õnneks oli kõik täiesti vastupidi ning just rokiplokki ootasin enim.
Kui olime lavale jõudnud, alustasime „Kungla rahva“ nn “uue versiooniga”, ehk siis kokku isegi neli head lugu. Tuju läks ülimalt heaks, energiat tuli nii palju juurde ja olen veendunud, et ka teised lauljad tundsid, et kõrvetavast päikesepaistest hoolimata on feeling ideaalne. Suureks abiks olid kindlasti kõik dirigendid, kes lava ees hüplesid ning plaksutasid, et meisse jõudu süstida.
Lisaks rokilugudele harjutasime neidudekoori lugusid (mis, muide, alles laulukaare all meeldima hakkasid!) ning ka ühendkooride laule. Viimane oli küllaltki keeruline, kuna lauljaid oli palju, ruumi ja õhku paraku natuke vähe. Õnneks oli kõik hästi, kuna suutsin kõik ära kannatada oma jalul seistes ning samamoodi proovidest lahkudes.
Avamine oli vägev. Presidendi kõne haaras kõiki kaasa ning viis laulurahva tugevalt patriootlikusse peomeeleolusse ning sellega oli ots lahti tehtud kolmandaks juuliks.
Lauluväljakult lahkusime sõbrannaga juba üpris varakult, kui olime mõnda aega murul pikutanud. Sõitsime bussiga kesklinna ning sealt edasi Mustamäele. Otsustasime käia kahekesi, mitte teiste kooriliikmetega koos.
Valik polnud esialgu hea, kuna edasi-tagasi rändamist oli halva mälu tõttu palju. Endamisi põhjendasime seda sellega, et tahame teada, kaua McDonald’s avatud on, kui tekib soov koolis pakutavale toidule veel lisa saada. Kuidas jõuda Artesse, see meile ei meenunudki. Õnneks helistas just õigel ajal ema, kes oli varustatud arvutiga ning tehnikaime omakorda kaardiga. Õige pea olime õiges kohas.
Koolimajas liikuda oli ülimalt lihtne — plaan oli samasugune nagu meie oma koolil. Isegi duširuumid ja söökla olid just seal, kus vaja.
Käisime pesemas ning suundusime sööklasse. Kohe tekkis jälle võrdlusmoment oma kooliga: kokatädi, kes meile toitu jagas, oli väga sõbralik ja lahke ning soovis meile head isu. Söök oli maitsev ning positiivne oli, et anti võimalus valida makaronide ja kartuli vahel. Sinna peale lihakaste ning magustoiduks mannavaht piimaga. Tühja kõhu üle kurta ei saanud!
Söönud, suundusime oma klassiruumi, kus meid oli kokku umbes 12 (juhul, kui kõik kohal olid). Osad neiud olid veel väljas, meie, kes kohal olime, rääkisime maast ja ilmast. Olemine oli rahulik ja seltskond äärmiselt meeldiv. Ja siis saabus öö.
Hommikul oli meil palju aega, kuna proovid pidid algama alles pärast kella 14. Paraku äratati meid vara, kuna mudilased jooksid ja kilkasid koridoris, mis kohutavalt kajas. Osad kooriliikmed olid jalul juba varemgi.
Tundsin hetkeks, et mul on mingisugused kummalised selgeltnägijavõimed. Kui enne ärkamist poolunisena söögile mõtlesin, arvasin, et pakutakse tatraputru. Leidsin oma peas, et see ei ole võimalik — kes siis hommikuti tatraputru sööb? Jäin magama ning kui varsti taas silmad avasin ja veidi aega virgusin, tulid tuttavad tüdrukud, kes ütlesid, et laual on — üllatus-üllatus — tatrapuder! Kuigi nägin nii mõndagi haput nägu, oli söök täitsa söödav ning päeva ei tulnud alustada näljatundega.
Mitte väga pika aja pärast läksime neljakesi ühe laulja isaga kesklinna ning seal läksid meie teed lahku. Jäime klassiõega kahekesi ning otsustasime käia mööda poode. Tundus uskumatu, kui palju rahvast oli linnas. Siiani juurdlen, kas asi oli laupäevas või laulupeos.
Kuna olin meelega koju jätnud päikesekreemi, oli päikesepaistes kõndimine põlenud õlgade tõttu piin, kuid leidsime, et parim viis liigelda on jalgsi.
Niisiis muudkui kõndisimegi, kuid kui meie juures ülekäiguraja taga peatus tramm, ei suutnud meie kõndimisest ja eelmisel päeval pikast seismisest väsinud jalad kiusatusele vastu panna. Tormasime sõidukisse ning jäime lootma heale õnnele, kuna polnud sugugi kindlad, kuhu välja jõuda võime. Kui masin oli kõrvale põiganud meile vajalikust trajektoorist, astusime maha ning leidsime end Kadriorust.
Meid tervitas teeviit, mis osutas Russalkale. Teadsime, kuhu peame hoidma ning muudkui astusime edasi. Teele jäi pulmarong, palju vanemaid pisikeste lastega ning neiud, kes teineteist pargis pildistasid.
Püüdsime liikuda hääle suunas, mis kõlas justkui mikrofonist. Ka see oli vaid oletus. Õnneks olime varsti siiski õnnelikult kohal ning jäime ootama proove.
Taas läks aeg lauldes küllaltki kiirelt. Neidudekoori liigiproovis kiideti meid kui „Eesti kõige ilusamaid tüdrukuid“, rokiplokis andsime endast palju ning saime endale kohustuse anda viimasel päeval kõik. Ühendkooris oli meid taas väga palju ning nagu ikka, oli väga palav ning umbne. Ükski mure aga ei heidutanud meid ning kõik sai läbi lauldud täitsa hästi.
Kodus telerist laulupidu vaadates mõtlesin alati, kui vaimustav see ikka on, mis seal laulukaare all toimub ning kui hästi kõik kõlab. Alati kippus pisar silmanurka. Kui esimesel päeval oli tunne tavaline, nagu lauldes ikka, siis „Mu isamaa on minu arm“ tõi küll pisara silmanurka.
Pärast proove ei jäänud ma tantsupidu vaatama, vaid suundusin sõpradega linna. Õhtul kooli sõites istusin trollis meesterahva kõrval, kes mind väga hirmutas, kuna olin üksi ning tema paraku ei tundunud kaine, see-eest mind silmanurgast piidlev küll. Kahetsesin, et olin selga pannud mitte just kuigi pika seeliku. Õnneks väljus ta peagi ning minu teekond Arte gümnaasiumi kulges rahulikult.
Jõudsin küllaltki hilja, aga polnud viimane. Öörahu pidi algama meil südaööl ning koolis pidime olema 23:30. Saabusin õnneks nii umbes poolteist tundi varem. Kuulsin halba uudist, et naaberkoolis liikuvat ringi mingi viirus, kuna mõnedel on väga paha olla. Praegu julgen oletada, et asi võis olla liigses päikeses, kuid mine tea.
Kui umbes kella 1 paiku uinuda püüdsin, oli see pisut raskendatud, kuna osad neiud olid alles siis jõudnud ning suhteliselt energilised ja jutukad. Lisaks oli ruum natuke liiga palav. Õnneks tuli uni siiski varsti.
Kõige tähtsam päev sai alguse pool kaheksa hommikul. Sõime riisipudrust kõhu täis, pakkisime asjad kokku ning liikusime Lepistiku peatusesse, et sealt mingitmoodi enda rongkäigupaika jõuda. Kahjuks pidime mööduda laskma nii mõnelgi rahvast pungil sõidukil. Kui lõpuks ise trolli pääsesime, oli tegelikult nalja küllaga: kõik olid nii üksteise vastu surutud, et pooled reisijad ei pidanudki ise seisma. Kes toetus sõbrale seljaga, kes leidis sobiva seisukoha võõra inimese varvaste peal. Minul igatahes oli lõbus, kuigi kohutavalt palav. Täitsa kahju oli ühest pisikesest armsast poisist, kes oma isa süles väga nukra näoga istus, nägu palavusest märg.
Sõit õnneks kaua ei kestnud ning kui olime väljunud, jalutasime Viljandimaa kogunemiskohta. Rääkisime juttu oma rahvatantsijatega, kes muidu ööbisid Pirita Majandusgümnaasiumis ning kohtusime teiste koolidegagi.
Kui rongkäik algas, olin natuke mures, et meil midagi konkreetset välja mõeldud polnud. Selle aga lahendas õige pea Viljandi Muusikakooli puhkpilliorkester, kelle improvisatsioonilisest tegevusest kujunes välja mulkide hitt „Lähme laulupeole“, mida, nagu kuulsin, kiideti. Olin õnnelik, et saan suurt uhkust tunda meie maakonna noorte ning oma sõprade üle.
Rongkäik oli küll pikk, kuid kindlasti mitte väsitav. Kurvaks tegi see, et meie kooli kõige juubeldamisaltimad inimesed olid rahvatantsijad. Nii väga oleks tahtnud hõisata ja laulda kõva häälega ning plaksutada, kuid üksinda tundus see natuke veider.
Jõudsime lauluväljakule ning siis läksime sööma. Rahvast täis hallis pakuti seljankat, milles minu jaoks oli natuke liiga palju vedelikku. Söögilauas tutvusime mina ning klassiõde kahe kümneaastase poisiga, kes rõõmsasti meile rääkisid, kust nad pärit on ja millega vabal ajal veel tegelevad. Olin täiesti vaimustuses sellest, kui hästi kasvatatud lapsi veel leidub (paraku ei saa nii öelda nende poiste kohta, kes peo ajal minu eesridades laulsid ja ülbitsesid)! Lisaks näitasid nad meile, kustkohast saame jäätist, kui supp söödud.
Võtsime oma jäätised ning astusime välja. Saime šoki osaliseks: maas vedeles sadu (tuhandeid?) jäätisepabereid… Pilt oli tõeliselt kole ning püüdsime aimu saada, kas nii oligi ette nähtud või oli tegemist piduliste lohakuse/tuulega (mida seal nagu ei olnudki).
Meie, neidude etteasteni oli aega mitu tundi. Otsustasime selle vilus murul lesides veeta. Jälgisime inimesi ning puhkasime. Varsti aga liikusime rohkem laulukaare lähedale ning leidsime eest tuttavad, kelle juurde istusime.
Kuna päike meeletult kõrvetas, otsisime juba loetud minutite pärast omale varjulise koha. Arvasin, et peaksin muretsema omale veepudeli ning sõbranna soovis süüa, seega jalutasime, et leida omale sobivad kaubaletid. Sain oma pooleliitrise veepudeli (mis maksis 1,30€!) ruttu kätte ning jäin ootama, millal klassiõde hamburgeri saab. Seisin puu all vilus ning ühel hetkel kuulen kostvat juttu sopranite ja altide kohta. „Oot… See on veider… Ainult sopranid ja aldid on ju neidudekooris?“ käis mu peast läbi mõte.
Sõbranna tuli ning tormasime ruttu sinna, kuhu vaja. Nägime, et oligi alanud neidudekoori rivistus. „Aga meie asjad? Need jäid ju teiste kätte!“ olin ehmunud. Just sel hetkel tuli meie juurde kooliõde, kes ulatas me asjad. Nii jäimegi ootama oma lavaleastumise hetke.
Neidudekoori lood sujusid kenasti. Kui olime ära esinenud ning õige pea rokikoori rivistust ootasime, rääkisin emaga ning ta oli väga elevil, et mind teleris nägi. Esimesel päeval oli ka väikevend lootnud mind näha, kuid kuna ootus ei täitunud, ei arvanud ta tollest asjast enam midagi.
Rokklood olid tõeliselt mõnusad. Tunne läks üha paremaks ja lugusid üha korrati ja korrati… Kõik see oli uuesti läbi elamist väärt, iga korraga üha võimsamalt.
Ühendkoorid. Lihtsalt sõnatuks võttev, mis sel ajal toimus. Meid oli palju, me laulsime kogu Eesti ees(t). „Mis maa see on?“ oli nii kaunis. Kui korduse ajal paluti laulda Siiri Sisaskil, olid ilmselt paljud, kaasa arvatud naine ise, üllatunud. Dirigent oli teinud suurepärase otsuse.
Sain aru, et lugu räägib ühe inimese valust ja koormast, mida ta justkui üksi kannaks, jagades seda samal ajal kogu oma rahvaga. Siiri Sisask andis sellele loole oma esitusega tohutult palju sügavust ja siirust juurde. Samal ajal mõtlesin ka, kui tänapäevaselt on võimalik võtta laulu, mis on kirjutatud hoopis teise aja kohta.
Teisedki laulud olid ilusad, kuid võrdväärne looga „Mis maa see on?“ oli „Mu isamaa on minu arm“. Dirigent Kuno Areng ütles, et pisaraid ei maksa häbeneda, kuna tegemist on tõeliselt kauni teosega. Suutsin end vaevu vaos hoida, kui nägin, kuidas inimesed püsti tõusevad ning tajusin, et suurem osa lauljatest ka tõesti nii mõtleb, nagu laulu loojad omal ajal.
Imeline, mida on kord inimene teinud ning mis kandub edasi järgnevatele põlvedele. Tohutult on neid, kellele see tükk tõesti hinge läheb.
Viimane hämmastav hetk laulupeo juures lisaks otsusele kutsuda laulma Siiri Sisask oli see, kui lauljad hakkasid nõudma lugu „Ta lendab mesipuu poole“.
Poisid mu ees, keda varem nende rahutuse tõttu korrale kutsuma pidin, kurtsid, et ei tea sõnu. Minul oli vedanud, kuna juba põhikooli keskel laulsime seda koolikooriga pidevalt. See, kuidas meie soovile vastu tuldi, see, kuidas lugu algas rahulikult, aina tugevust kogudes, see, kuidas võõras neiu naeratades mulle käe ulatas, et saaksime kõik kätest hoida, oli nii armas, et sain aru, kui suurepärane on olla eestlane teiste eestlaste seas, kui võimas on, et meil on meie laulupeod ning kui hindamatu on meie maa, ilm, inimesed ja laulud kokku.
Kui meile mainiti Lennart Meri sõnu, et lauluväljakut pole kunagi okupeeritud, siis pärast laulupidu sain aru, et mis ka ei juhtuks, nii see tõenäoliselt ka jääb. Pole midagi uhkemat kui olla eestlane. Pole midagi paremat kui tunda end osana oma maast ja rahvast.
