"Me oleme ju iga päev sellest rääkinud, mõelnud ja vahepeal riiki kirunud, et miks midagi ei tehta. Vahepeal oli see justkui üldse unustusehõlmas. Nii õnnis ja ülev tunne on! Täiesti uskumatu!" rõõmustab Saagim.

Anu ütleb, et hakkas tõmbama paralleele oma eluga. "Mõtlen alati, et mida mina tunneksin, kui minu lähedasega oleks selline asi juhtunud. See polnud ju kõigest nende seitsme mehe juhtum, vaid mida tundsid nende naised, vanemad, lapsed ja lähedased? Mõtlesin, et see ei saa kunagi otsa. Kõik tundus täiesti lohutamatu ..."

Saagimi sõnul on täna põhjust juubeldada. "See on justkui rahvuspüha!"