Läbi ime olen ma suutnud silmad kinni valimisloosungitest mööda käia, süvenemata erakondadesse, poliitikasse ning käimasolevatesse valimistesse – kuni noored (ja natukene vanemad) sõbrad suure entusiasmiga postkasti sadanud kutsete, õnnitluste ning muu mõttetuste üle pikki teemasid ning arutlusi korraldama asusid... Siis tabasin ära, et midagi on teoksil. Taaskord – läbi ime – olen pääsenud taoliselt rämpsposti sajust, kuigi kõigest omanimeliste ümbrikute näol postkastis. Kas mind on tõesti unustatud? Seetõttu olen kindlasti suutnud ka valimised kahe silma vahele jätta – jumal tänatud.

Taolist ajupesulikku terrorismi – üleskutsed, lubadused, loosungid ja õnnesoovid, kõik mõjutamaks mind teatud erakonda valima – pean siiski taluma, kuna arutelud soosingute ümber on tunginud mu kallite sõprade argipäeva kõnesse. Tihtilugu sattun selle sama terrorismi mõjuvõimu alla, kui uus brošüür pihku surutakse ning minu arvamust üritatakse teada saada või, oma otsus langetatud, ka mind oma lemmik-erakonna poolt hääletama meelitatakse.

Milleks meile (noortele) valimised? Kui taaskord ühest reklaamist jutukeerisesse sattunud, imestusega küsisin, kas inimesed ehk nalja ei tee ega tegelikkuses valima kavatase minna, pidin imestusega ning pettumusega tõdema, et noortel on oma eeskujud, kes on poolehoiu võitnud ning tõesti kavatsetakse valida – kuid mida ja miks küsin mina?

Igavusest? Rahulolu saamine oma uuest privileegi kasutamisest – tunne, et minagi olen täiskasvanu? Või tõesti usutakse paremasse tulevikku, väiksematesse maksudesse, laste toetustesse ning siiralt usutakse oma uue „peremehe“ üllatesse ponnistustesse?

Tulevik, lapsed - see kõik on oletuslik ning suhteline. Parema tuleviku võid sa ju valida (näiteks endale sobiliku tulumaksu) kuid siiski tegelikkuses valid sa kellelegi parema oleviku: suured lubadused on hüppelaud suurtele palkadele, preemiatele ning auto/mobiili soodustustele.

Mina otsustan valida mitte valimised!

Samamoodi otsustan ma mitte vaadata Eurovisiooni ega lugeda meediast selle ümber tekkivat kära. Kas see ongi tõesti see elu mida me „valime“? Eurovisioon, valimised, Oksmaa, valimised, Euro-liit-visioon – üks ei jõua enne lõppeda, kui teine taaskord uue ringiga algust teeb.

Kui midagi peaksingi valima, otsustan ma valida enda – lubadused parema elu nimel, mille olen ise endale seadnud. Kas ka mulle selle reklaamimiseks sama palju raha eraldatakse kui mõnele erakonnale, mille plakateid ning raadioreklaame taluma peame? Kahtlen. Kuid siiski pean tunnistama, selle rahasumma ma tõesti valiksin.

Otsustan mitte valida ning anarhistlikult öelda – Mina, Minu EGO ja Minu elu. MINA olen peremees. Kui soovite, valige ka „Mina“ – võin teatud raha eest isegi paar lubadust täita. Valige „Mina“, kui enda isiklik ego ning täitkem enda lubadused, või valige kanditaar nr „Mina“ – ühe anarhia saate nii või teisiti.