Eesti seadusandlus on küll selline, mis muutub päevast päeva seaduste muutumiste seadustega, ning tõenäoliselt (ei ole ise suur uudiste lugeja) kajastatakse muutusi ka ajakirjanduses, lähevad nad ühest kõrvast sisse ning teisest välja. Suuremat tähelepanu paljud sellele ei pööra – kui meenutada (sellest millest alljärgnev jutt räägib), pean küll tunnistama, et mälusoppides sobrades võin tõdeda, et olin teadlik seaduse muutumisest.

Liikluseeskirjade rikkumiste eest on mitu korda suuremad trahvid ning kahjuks pidin seda tõdema ning meelde tuletama kõige valusamal kombel – pühapäeva hommik, inimtühi Narva mnt. ning kevadiselt kergekäeline (loe: raske) jalg tõi kaasa 27km/h kiiruseületamise– otsus: 1400 kr. Karm! Ja õiglane? Igal oinal on oma Mihkli päev ning iga “roheline” peab saama oma esimesed vitsad. Tõesti, õiglane.

Kuni 30km/h kiiruse ületamise eest on trahv 180-3000kr (protokolli koostanud politseiniku andmetel). Järgmise eksimise korral on kindlustatud maksimum trahv koos lubadest ilmajäämisega kuuks ajaks. Lisa veel mõni kiiruse ühik ning tõused juba järgmisele skaalale, kus maksimum trahvi näol võiksid endale võimaldada luksusliku puhkuse soojal maal. Karm! Ja õiglane? See tähendab, et kui ei soovi riskida ning oma õppetunnist ka tõsiselt õppust võtta, peaksin jälgima oma kiirust ka kõige tihedama liiklusega Narva mnt-l ning kahe käe näppudel vihaste autojuhtide pilke kokku lugema… Õiglane? Seda otsustagu nood inimesed, kes õhtul Lasnamäe suunas töölt koju sõidavad, kui rohelise märgiga autojuht teie teed takistab…

Autokoolis liikluseeskirju õppides sain selgusele, et tähtsaim on liiklussujuvuse hoidmine – kui maksab õiglus, tekib tahtmine küsida – kas eiran liikluseeskirju ning takistan tipptunnil põhimagistraalide läbilaske võimet, pidurdades keskmiselt 20km/h ühtlaselt ületavat liiklust või vaatan mööda liiklusseadusest (mis seab piiriks 50km/h) ning liigun koos ühtse massiga (seades ohtu oma load kiiruse ületamise näol)?

Ei ürita halada oma eksimuse ega karistuse üle – pigem ehk seda tasa teenida. Kuid siiski – protokollis ei märgitud ära ühtegi kergendavat asjaolu – mitte ühtegi teist liiklusvahendit, mille teed oleksin võinud segada, peale suure veo auto, kellest möödasõitu sooritades hetkeliselt kiirus tõesti 80-ni küündis. Miks riskida pühapäeva hommikul liiklustrahviga, pealegi, kui tean, et tihtilugu samas kohas politseipatrull valvab? Vastus on poeetiline – kiirustasin veoauto varjust välja päikese suunas, mis see aasta esimest korda oma nägu otsustas näidata – võibolla sõitsin lihtsalt kiiremini kevade ning sooja suunas… Kuid jah, jätkem endalegi meelde – odavam on uue seaduse järgi soojale ja päikesele vastu sõita hoopis lennukiga Hispaaniasse.

Karm! Kuid õiglane? Oleneb vast millisest ristmiku teeotsast asjale läheneda. Oleksin ma liikunud Pirita teelt politseipatrulli suunas, oleks ületamine jäänud piiridesse, kus isegi “rajalt maha võtmine” ei ole seadusega (+/- eksimise süsteemis) lubatud.