Kõver porgand

Riivo näppis närviliselt riivi. Norme ja reegleid oli väga palju kehtestatud. Näiteks ei võinud istudes riivida, ei võinud kummikinnasteta riivida ning loomulikult ei tohtinud riivida kaitseprillideta. Riivida ei võinud ka ebaproportsionaalseid porgandeid, milline klausel tundus eriti veidrana, sest juba 27 aastat polnud keegi midagi ebaproportsionaalset kohanud.

Noormees astus äreval pilgul ukse juurde, avas selle (kusjuures kostus uksehingede kriginat, mis oli samuti keelatud ning pani Riivo südame üha kiiremini puperdama) ning piilus ettevaatlikult trepikotta. See oli tühi. Loogiline- tegu oli ju mahajäetud majaga, hüljatud tänava ja lammutamist ootava elamurajooniga. Mõnuga liigutas Riivo ust edasi-tagasi, kuulates revolutsioonilist ja vastuhakust pakatavat heli- uksehingede kriginat. Käed värisesid juba üsna kontrollimatult ning nooruk oli sunnitud ukse vabastama ning maha kükitama. Üksnes Riivo välkuvad silmad ja värisev keha andsid edasi emotsioonidetulva mis temas mässas.

Poole tunni möödudes liigutas Riivo end taas. Suurem kramp oli kehast väljunud ning allesjäänud krambinipped (ehk siis jälle -nopped) ei seganud teda märkimisväärselt. Missioon ja valus kontraliikumine võis käivituda.

Kiirelt haaras ta kotist paki naelu ning alustas tööd. Viie minuti pärast oli uks igaveseks kinni naelutatud ning kes seda uskunud ei oleks, oleks võinud silmitseda massiivseid prusse, mis risti-rästi ukse külge taotuna justkui möirgasid: “No siit nüüd küll sisse- ja väljapääsu ei toimu!” Akende ette tõstis Riivo kõikjal vedelevaid vanu kappe ja laudu, mille tagus samuti jämedate naeltega liigutamatuiks. Moodustunud oli kohaliku tähtsusega tubane kindlus.

Nüüd süütas Riivo kaasavõetud tulemasina ning hoidis seda kummikinnaste all. Aju oli keelatud tegevuste suhtes juba üsna immuunne ning mõnuga vaatas noormees, kuidas kumminäpikud sireda leegiga süttisid ning mõne sekundi jooksul sinakalt põlesid. Ruumis leviv vastik kummikärsahais oli paslikuks sissejuhatuseks kõigele, mis pidi järgnema. Vihatud kaitseprillid tallus Riivo põrandal puruks, oo, kui hea selline teguviis talle tundus!. Ja nüüd…, nüüd võttis Riivo riivi taas kätte. Veel kunagi polnud ta seda nii hoidnud! Ilma kinnasteta. Jahe metall puudutas julgustavalt ta nahka ning mehike oleks tahtnud õnnest karjuda. Kergelt järgi mõelnuna ta tegigi seda. Viis korda, muide! Mitte neli nagu oli ette nähtud. Võimsalt kõlas õõnsas ruumis: “Ehhee, ehhee, ehhee, ehhee,…. ehheeeee!”

(Tänapäevasele inimesele võib see kõik kummaline tunduda, kuid too situatsioon ja aeg oli sootuks teine. Euroopa Liit käis juba ammu ja sellised asjad olid kuulmatud. Sellistelt tegudelt tabamine tähendas automaatselt eurovanglasse sattumist ja paari aastat tasuta lõunaid ning telekavahtimist.)

Riivo pistis käe taskusse ja tõi sealt esile väikese porgandijunni. Porgand oli täisnurkse kujuga ning seega keelatud (kust Riivo sellise eksemplari saanud oli jääb segaseks ka loo autorile). Aeglaselt lähendas noormees porgandi riivile ning kare pind puudutas punakat kõverikku. Riiveprotsess oli alanud. Vaikse oigamise saatel töötas Riivo seni kuni kätte jäid üksnes pealsed…

Edasi oli jäänud vaid formaalne osa- asitõendite hävitamine. Esmalt neelas Riivo katkised prillid. Jõhkardlik valu, mis neelus tekkis, ei lugenud. Töö pidi olema puhas! Kummikinnaste põlemisjäägid (ülimürgised, kuid sellest polnud peategelasel aimu) kadusid järgmistena kurku. Ai-ai, kui paha nüüd veel hakkas! Viimase asjana pühkis Riivo kokku põrandal vedeleva oranži kuhjakese ja… mõtles kaua. Kurat! See oli ju kõver porgand olnud! Äkki, raibe, on surmava toimega! Kuid teha polnud enam midagi! Kogu tahtejõudu kokku võttes ja silmi kinni pigistades pistis Riivo riivitu suhu. Samal hetkel tabaski teda ootamatult tugev agoonia.

“No vot!” karjus noormees poolkorinal, “porgand, raisk!”