Usun, et nii mõnigi noor ning võimukas ilmakodanik on pidanud silmitsi seisma vanematega situatsioonis, kus alkoholijoobes noor peab aru andma, mis õigusega vanemate poolt välja teenitud raha (oma taskuraha) too õllega alla kallanud on. Tihti ähvardatakse noort taskurahast ilmajätmisega ning sel hetkel tekibki küsimus – kuidas teenida oma taskuraha ja samas vabaneda kohustusest vanemate ees taolistes tingimustes oma tegevustest aru anda. Vastus on lihtne: tuleb leida “teine töö” ning raha sissetuleku allikas. Tihti pöördutakse mu poole mõistmatu näoga ning küsimusega – kuidas uuele ametikohale olen saanud? Vastus on alati sama: Tööd ei SAA, tööd tuleb OTSIDA.

Paljud on seisukohal, et noored ei peagi töötama (loomu poolest peavad nad ju õppima) ning isegi kui peaks, siis milline töökoht küll valida. Tihtilugu arvatakse end olevat vähemvõimekad kui tegelikult ollakse. Enamus töökohti ei nõua spetsialiseerituid professionaale, kuid siiski tagavad sissetuleku, mis tagab elust mõnutundmise - vabaduse näol. Vabadus teenitud raha üle kontrolli omada ning kasvõi viimnegi sent kõrist alla voolata lasta – loomulikult kui tegemist on alaealisega on vanematel siiski õigus, ning isegi kohustus, oma last kontrollida.

Kas vanemate (olenemata nende rikkusastest) raha on noorel peohuvilisel moraalne kulutada või tuleb see ise tööga välja teenida? See on igaühe oma südametunnistuse (ning vanemate ranguse) küsimus, kuid kui oled ületanud piiri, kus suurimas noorus- tuhinas on vanemad “kraani kinni keeranud” või on lihtsalt vajadused (loe: uhkus) kasvanud, tuleb tööd otsima hakata.

Selleks on loodud suured töökuulutuste portaalid, mis eriti raskelt leitavad ei tohiks olla. Kuulutuste seas orienteerumine võib olla küll keeruline – noor kes ei tea oma hinda ega oskusi ning kelle ettekujutus tööturust puudub – kobab pimeduses.

Tööturg ei erine aga kuigi palju tavalisest “kauplemise-vahetamise” turust. Töid leidub erinevaid ning hind saavutatakse lõpuks kokkuleppel. Mis on tähtsam palga- tingimus – kas raha või vabadus töö juures? See otsus tuleb endale enne töö otsimise alustamist kindlasti selgeks teha, kuna vastasel juhul (teadmata oma hinda) saadakse kergekäeliselt töökoht, mille tasu on väike, kohustused suured ning peale vabaduse on kaelas ka stress, mis viimsegi kui tööisu hävitab.

Kuigi raha - ka miinimumpalk – võib seni vanemate najal elanud noorele tunduda kingitusena taevast, tahan siiski rõhutada, et tööturul peab teadma oma vajadusi ning hinda. Kindlasti ei ole mõttekas valida füüsiliselt väsitavat tööd, kui suurimaks hobiks on jõusaal, ega lärmakat töökeskkonda kui oled harjunud päev läbi meloodilist muusikat kuulama. Kindlasti ei tasu ka (sinu jaoks) näiliselt kerge töö eest väikese palga eest tööd teha. Alati tuleb arvestada oma oskusega ning õppida neid õigesti hindama.

Omast kogemusest oskan aga öelda nii uuele tööotsijale, kui ka nädalalõpuks endale peoraha teenivale “sibile”, et kes otsib see leiab – on olemas ka töökohti, kus on olemas vabadus raha näol ning vabadus tööl meelelahutusega (nt. pleierit kuulata) tegeleda.

Kui vanust 18 olemas, soov tagatasku-vabadust täis suruda ning õlut ostma minna, siis jõudu töö otsimisel. Ah jaa – kuidas tööd leitakse? Alusta kasvõi õhtuti lehte lugedes enne koomiksini jõudmist töökuulutusi lugedes. Kui vanematele õllelõhn ikkagi ei meeldi ning tänavale viskab – siis soovitan soojalt ametikõrgendust nõuda ning isiklikku korterit otsima hakata. Võimalus on ju ka õllest loobuda ning töö-köök-telekas-voodi-töö elurutiini harrastama hakata.

Miks aga õlu higi moodi maitseb? See on see higi ja pisarad, mille valad valel töökohal tööd rügades, kui teine aga iga uue pudeli tähistamiseks avab. Töötegemine, suuremal või vähemal määral ajab jooma kõiki – kes meist nädalalõpus drinki ei sooviks? Iseküsimus on – mille järgi too maitseb.