Armastus või küüniline maailm? Ehk miks kohtamas käiakse.

"Armastus on ilus ja vahel valus, küünilisus on kergem, siiski vahel üksildane, kuid siin maailmas sureme me ükskord kõik ühtemoodi," tsiteerin iseennast.

Surmahirm ja sugutung, ütlevad psühholoogid ja filosoofid, on see, mis meid elus edasi viib, kuid siiski reageerivad paljud pahakspanevalt, kui noored inimesed surma üle arutlevad või teadmisele jõuavad, et kured võisid vanal ajal ju lapsi tuua, kuid tänapäevases maailmas on seks meelelahutuste seas number üks. Nii nagu see oli ka tõenäoliselt vanal ajal, kuid kaitsevahendite puuduse tõttu, kured katuse kohale eriti tihti tiirlema sattusid.

Millest koosneb puberteedieas noore inimese elu? Alkohol, peod ja seks – nii lihtne ja must-valge see vist siiski ei ole, kui just enesekeskseid üldistusi tegema ei hakka. Kooli ja õpikute vahel naudib ehk nii mõnigi põhikooli õpilane sõpradega õlle, kuid siiski põhiliseks jututeemaks ning põnevuse keskpunktiks on tüdrukud. Igaühel on meil unistus leida endale see armastav poiss- või tüdruksõber, kuid selle asemel, et seda soovi teostada raisatakse aega oma unistustest omakeskis arutledes – kelle meeldib blond klassiõde, kellele brünett naabritüdruk, kolmandale seksikas “beib”, keda peol sai kohatud.

Vaadates noortele mõeldud teleseriaale ning võrreldes neid reaalse eluga, tundub et peaaegu kõik vastab isegi tõele. Miks on need kuldsed sõnad – kas sa tuleksid minuga kohtama – nii rasked huultelt valla langema?

Alustan vast mõtet uuesti, üritades leida põhjuse, miks kohtamine noorte elus üldsegi niivõrd tähtsat rolli mängib. Mis eesmärgiga mängime me taolist mängu? Mida üritame me kohtamisest edasi arendada ning mida ootame vastassugupoolelt? Miks on kõik nii palju keerulisem, kui see tegelikkuses peaks (ja võiks) olla?

Sa meeldid mulle. Kirjutan selle lause siin, kellelegi adresseerimata, ning isegi kõige pisem närvi rakk ei värise, kuid siiski – igakord kui suundume selle sõnumiga enda jaoks atraktiivse inimese poole, hakkavad värisema kõik närvirakud üle keha. Milleks selline surmahirm?

Kasutan müsteeriumi lahendamiseks oma enda tsitaati – filosoofiline arutelu võib küll tunduda pealiskaudne, kuid ehk oskavad asjaosalised (kommenteerijad) ise oma versiooni esitleda.

Esimene tüüpmudel – armastaja:
Armastaja näeb oma väljavalitus kõike seda ilu, mida temaga koos veetud aeg, jagatud armastus, võib pakkuda. Kartuses saada äraütlevat vastust, tekib närvipinge, visioon suurest valust, mida tuleb seejärel läbi elada. Aeg parandab kõik haavad, ütleb vanasõna – see on künismi sünni seljatoeks. Seega positiivse vastuse ootamine on veel suuremat ärevust tekitavam.

Olles armastaja-tüüp, loeb too juba esimesest kohtamisest välja püsisuhte alguse, kuid siiski jääb mõttesse küsimus: “Kas ma suudan mitte küüniliseks muutuda ning teda ka edaspidi armastada?”. Kartuses pettuda, meenub selle tüüpinimesele taas kord valu – purunenud püsisuhe, mis end kogu aeg (lahku minekut vältides) meelde tuletab. Seistes valiku ees – kas muutuda ka küünilise maailma üheks osaks ning taluda üksindus või elada murtud südamega – seisabki noor valiku ees, kas üldsegi oma väljavalitud kohtama kutsuda ning närvipinge, mis sellega kaasneb, jätab paljudel kordadelgi selle teo tegemata.

Teine tüüpmudel – küüniline maailm:
“Midagi on justkui valesti” – mõtleb küünilise maailma esindaja. Uue tüdruk/poiss-sõbra võib ju kohtama kutsuda, et aega üksilduses veetma ei peaks, kuid siiski on alati võimalus, et toogi armub ning oma künismi maha peab jätma ning täpselt selle sama valu pärast, mis armastajagi, enne kuldsete sõnade lausumist oma närvi rakke peab hävitama.

Vastus on aga lihtne – ükskord sureme me kõik ühtemoodi. Surmahirm ja sugutung – see on meie elu. Usk armastusse on sama mis usk kurgedesse. Inimene on ohver oma sugutungi küüsis. Mis on kohtamise kutsumise eesmärk? Vastus on ühtne ja lihtne – seks. Kui aga sugutung saab rahuldatud jääb järele vaid surmahirm – ja see teebki kõik niivõrd keeruliseks. Sellepärast jääb nii mõnigi kord need kuldsed sõnad - sa meeldid mulle – lausumata.

Kuid siiski võin tuua reaalsest elust ka kergema lahenduse, mis võib tunduda küll rohkem anekdoodina kui elu sarnasena: vanem vend käib koos sõbraga mööda linna ning satub ühe atraktiivse naisolendi kõrvale. Küsib tolle käest: “Mul on suur probleem. Sugutung on kaks nädalat rahuldamata, kas saaksid ehk aidata?” Naisolend mõtleb mõne hetke ning vastab: “Kas kohe või õhtu poole?”. Surmahirm ajab paljusidki inimesi alkoholi ja narkootikume tarvitama ning kui see meelemürkide taha peidetud, jääb üle vaid sugutund, mida ilma närvi kõikumata rahuldada annab. Seega, millest koosneb elu – alkohol, peod, narkootikumid ja seks. Nii must-ja-valge see vist siiski on. Ükskord jõuame me selle järelduseni kõik – aastakesed varem või hiljem, ei ole oluline – kuid kas siis veel end ka nooreks saab pidada…? Siiski oleme vist noored vaid niikaua kuni kõik see, kohtamine, meis veel ärevust tekitab – tarkusega tuleb ka vanadus.