Söögivalmistamise kunst ja vaev

Kui palju on väärt sinu kõhutäis? Keskmine restorani praad maksab 100 krooni – kallis? Keskmine eestlane sööb õhtusöögi kodus, kuna hinnavahe on kahekordne; keskmiselt kulub pliidi juures aga aega… tund?

Toit – olles elu säilitamise juures üheks peamiseks võtmeteguriks – tagab inimese ellujäämise ka kokakunsti valdamata, kuid siiski hindavad paljudki inimesed kvaliteetset ning maitsekat (restorani) toitu kodukootud praekartulite ja –munadele. Kahjuks peab vist iga teinegi noor tõdema, et sellega ka toiduvalmistamise oskused piirduvad. Kui leidub ehk ka neid andekaid, kes keedukartulite kõrvale ka sousti tegemisega hakkama saavad, võib siiski pidada vanematega ühe katuse all elavata koolilaste toiduvalmistamise oskust minimaalseks. Kokandustunde Eesti kooliharidus ei paku ning kindlasti ei tasu üllatada, kui leivale või määrimisega noore oskused ka piirduksid.

Vast igas korralikus peres süüakse õhtusööki ühise laua taga ning emaliku hoolitsusega valmistatud praadi kiidavad kõik. Läbi aegade on tekkinud traditsioon, erand kinnitab küll reeglit, et perekonna kokaks saab toosama ema, kes kõik tühja kõhu mured peab lahendama. Nii nagu mees jääb eluaeg oma ema kulinaariasaavutusi kiitma, eelistab ka iga laps kodust ema valmistatud toitu küla omale. Seega ei tekigi pere noorimal vajadust enda kõhutäie pärast muretseda, enne kui vanema hoolitseva käe alt iseseisvasse elu suundutakse…

Maitseka söögi valmistamine ei ole siiski pelgalt õpitav oskus, vaid pigem kunst – nii nagu maalimine, nõuab see annet, millega mitte igaüks ei ole õnnistatud. Tihti võib küll juhtuda, et talent jääb õhukese rahakoti näol rakendust leidmata, kuid siiski andekas kokk oskab hea söögipoolise ka vähesega valmis meisterdada.

Nii nagu enamik noori, kuulun ka mina nende hulka, kes kunagi ei ole pidanud oma ema suurepärasele (kelle toitusid hindavad ka sõbrad ning tuttavad) kokanduse oskuste tõttu pidanud ise söögimeisterdamist õppima. Olles suundunud iseseisvasse ellu, kahetsen seda küll sügavalt, sest siiski leian pigem tee restorani kui raamaturiiuli juurde kokaraamatut otsimas või ema käe all nippe õppimas. Kuigi harjumus restoranis einetada võib rahakotile laastavalt mõjuda, kahetsen siiski rohkem, et ei leidu kedagi, kes ema annet edasi viiks.

Kindlasti, soovides tulevikus olla võimeline enda nälja eest ise hoolitsema, peaks ema toimetamisi hakkama jälgima juba verinoores eas. Kuigi öeldakse, pigem hilja kui mitte kunagi, on töökõrvalt söögitegemise kunsti õppimine tunduvalt raskem ning teinekordki, aja puuduses, võimatu lisakoormus.

Süües järjekordselt praekartulit, suudan vaid unistada ema hoolitsusega valmistatud praest. Peale tunniajalist pliidi juures askeldamist saan küll kõhu täis – mitu korda odavamalt kui restoranis – kuid siiski jään oma uskumuse juurde: ka mugavusel on oma hind. Pesemist vajavad nõud ja potid-pannid ning tööpäeva õhtu meelelahutuseks jääbki kõigest söögitegemine. Siiski, kuigi võiks veel ema käest õpetussõnu küsida, hindan oma aega 100 kr vääriliseks, ning järgmine kord võtan siiski suuna restorani poole. Unustagem kartulite koorimine, nõude küürimine ning kokaraamatus järje hoidmine või ema toidu järele igatsemine – kui vanal ajal oli traditsiooniks tütrele kokakunsti pärandamine, siis tänapäeva maailmas puudub sel vajadus. Kokku hoitud tunnid, õppinud koka valmistatud söök ning lisaks sellele ette-taha teenindamine – milleks üldsegi tänapäeva elamises kööki tarvis? Sada krooni on kokku hoitud aeg väärt iga kell ning maitsekuse taga on lisaks peidud ka toiteväärtus, mis tagab lisaks täis kõhule ka tervisliku elu.

Mis on väärt sinu kõhutäis? Kallim õhtusöök restoranis või tunnid kuuma pliidi taga. Kui restorani eine jääb aga rahakoti taha, soovitan juba varakult ema kõrvalt oskusi ammutada. Kuid kas ka iga ema oskused restorani tasemini küünivad, on ise teema. Söögitegemise kunst on oskus, mida noorema võiks küll õppida, kuid sinna juurde kuuluv vaev – las igaüks jääb oma liistude juurde ning usun, et tänapäeva kiires maailmas võib söögitegemise kokkade kätte usaldada.