Eestlasele ei ole talvemasendus ega kevadväsimus mitte tundmatud teemad. Eelmainituile lisaks kummitab meist paljusid ka tööstress. Kord aastas on küll igale töörügajale puhkus ette nähtud, ent stressiga tuleb rinda pista ülejäänud üheteistkümnel kuul. Põhjamaine kliima, kus ilm muudab tuju samas rütmis inimese talvemasenduse, kevadväsimusega, ei ole võimalik teinekord neil kahel vahetki teha. Hetkel, mil alateadlikult otsustad kevadväsimuse kasuks, sajab maha lumi, mis talve mõõdu välja annab ning väsimus ja masendus on kuhjunud üheks ja suureks depressiooniks. “Kas alkohol või kanep?” - mõtleb alateadlik mõistus me enda eest… See on surmaringi lõks – puudub õige lahendus ning astudes meelemürkide sõltuvusse (loe: neilt abi lootes) satub inimese elu surmaohtu. Väsinud mõistus teeb otsuseid iseenesest ning tagajärjeks on depressiooni süvenemine, mis olles kord juba harjunud alkoholist ja muudest vahenditest leevendust leidma, on kindel samm sõltuvuse musta auku. Mis lahendus on õige? Vastuseks on õnnepillid…

Mis on õnnepillid? See on ravim, mida psühhiaatrid meelsasti kõigile “haigetele” soovitatavad – jutu tuleb iseenesest mõistetavalt antidepressantidest. Miks just “õnnepillid”? See, mida nood tabletid suudavad arstide suu läbi masendunud ning elust tüdinenud inimese eluga teha, võib lausa õnneks nimetada.

Lühidalt – masendus on suuremal määral tingitud serotini nimelise kemikaali, mida keha loomulikult toodab, puudusega ajus. Antidepressandid peaksid selle tootmise taastama (kui narkootikumid vastupidi kasutavad ära viimsegi kui varu, tekitades kaineks saades lause ahastust). Minimaalselt tuleb rohtusid tarvitada neli kuud, et mõju avalduks ning et ravi oleks efektiivne ka peale ravikuuri. Tabletipakk, olenevalt rohust, maksab ligi 500kr kuus… Arvutused võib igaüks ise teha, milline on ravimifirmade kasum nelja kuu pärast…

Peale temaatilisi lugusid ning minu säravama vaimusünnitise “Miks?” loomist, olles viibinud (vahelduva eduga) mitu aastat meelemürkide mõju all, suutsid arstid kui ka mu enda mõistus mind ravimeid proovima meelitada. Kui aastaid olin uskunud oma negatiivsesse maailmavaatesse kui usku, mis on Jumal mulle kaasa andnud ning nii nagu eluga laiemas perspektiiviski, ei tohi selle (Jumala tahte) vastu võidelda. Kuid siiski – hinge piinad viisid mind uue narkootikumini (ravimini?) – Cipralex. Viimne tehnoloogia, meditsiin ning serotini tootmist taastavad rohud. Tulemuseks kõigest ühe nädalaga taastuv ajukeemia, kaduv väsimus ja elutüdimus – kui see pole õnn siis mis on?

Kuigi antud rohtudega ei tohiks tulemusi tajuda enne pikemat tarbimise perioodi, olen mina vist - nii nagu teistegi tuju muutvate ainete suhtes - ülitundlik ning olles rohud hommikul sisse võtnud, tunnen esimese päeva lõpus kergemeelsust, mingil määral kogu maailma tajumine kaob. Justkui oleks magama jäänud ning näeks und, sest enda vaba tahe jõuab kohale alles siis, kui hilja on. Keha töötab automaatselt ning mõistus sellest suuremat osa ei soovi. Esimene ehmatus ning arusaam rohtude mõjust jõuab kätte õhtupoolikul, kui autoroolis niivõrd mõttesse jään, et hetkeks end magama unustan. Äkiliselt tabab hirm ning autot juhtides käivad kehast värinad läbi. Taolised negatiivsed kõrvanähud peaksid rohtude pikemaajalisel kasutamisel ning “harjumise perioodi jooksul” kaduma.

Esimene ehmatus ei katkesta ravi – kuigi kaalus seda tõsiselt, kuna pean tihedalt autot kasutama. Sätin tegemised enne lõunat ning järgmise õhtu veedan ainult haigutades ning üritades partneri (kuivõrd ka enda) jutust mõtet leida. Kuid siiski ajab haigutama. Saabub teise päeva õhtu ning ees ootab voodi koos partneriga – teine ehmatus paneb tõsiselt kaalutlema ravi lõpetamist. Olles läbinud pika eelmängu ning suguühte, ei tunne ma emotsionaalselt liigutatuna ei suguühte ajal ega hiljem. Esimese päeva kergemeelsus ning mõistuse vähene kaasatöötamine on viinud emotsionaalse hävinguni.

Kolmas päev algab imelikult juba hommikul vara – tõustes ei mäleta viimaseid päevi ning püsti tõustes tõusen tunnen iiveldust, mis mitu korda neelama sunnib, et sisikonda endas hoida. Kolm on kohtu seadus, ütleb vanasõna. Päeva jooksul, jättes minemata töövestlustele, üritan vaid oksendamist mitte esile kutsuda… Ainult üks küsimus on jäänud mõistussesse alles: “Mis mürki mulle sisse söödetakse?”. Otsus on tehtud – ravi peab lõppema.

Aga järelmõjud? Kuigi rohud ei tohiks mõjuda püsivalt enne nelja kuud ning kirjeldatud kogemused on tavalised kõrvalnähud, mis esinevad esimestel päevadel, oli mõju minu jaoks karm – kuid hiljem, kirjutan antud lugu, joon õlut ning hakkan tasakesi tundma oma emotsioone, mis ihkavad identiteedi järgi. Kuid siiski – olles läbinud emotsionaalse vägistamise (selle nullimise), vaadates maha sadanud lund, kuigi õues peaks kevad olema, tundes väsimust nagu ei kunagi varem, mõeldes mõnele raskemale tööpäevale, mõtleb mitu korda päevas ja korduvalt ravi uuesti alustamist. Ehk seekord leian ka õnne… Kui see ei ole sõltuvus, siis palun – defineerigem too.

Võtan viimase lonksu külmast õllest, mis poes maksab kümme eesti krooni, paneb mõtlema küll – kelle rahakotti psühhiaatrid üritavad täita. See, mis toimub vaimses meditsiinis ning ravimites on lausa legaalne narkomaania propaganda.

Mis on õnn? Õnn on see, kui peale rasket tööpäeva jõuan koju ning selle asemel, et oma õnne taga ajada, suudan kasvõi hetkeks nautida oma väljateenitud meelemürki – õlut ja kanepit. Illegaalne? Tõsi. Kas kõigest seadustes või ka enda silmis – seda otsustagu iga inimese moraal. Antidepressandid – legaalne? Tõsi. Millist mürki ning kelle rahakoti toita soovite, jääb teie otsustada.

See õlu maitses hästi.