Minu auto, minu kindlus

"Jõmm" ja "Bemm" on eestikeelsed sõnad (või uuem släng), mis mitte ainult riimi vaid ka tähenduse poolest kokku sobivad. "Kes on jõmm?" küsib mõni tavalinlane, kes nendega kokku puutunud pole. Külastage mõnda streetrace-i ning saate väga elava ettekujutuse.

"Ma ostsin täna endale auto" - sosistab mingi sumin mu kõrvus. Enne kui suuremat tähelepanu jõuan pöörata, lauseid ühest-kõrvast sisse-teisest välja lastes, valjeneb too sumin juba nii tugevaks et mind häirima hakata. Kui teema lõppeda ei taha ning jutt auto hinnale ning võimsusele läheb, mõistan et seltskonda on siginenud olend, kes antud esimese lausega minuga ühes istunud vastassoo esindajat võrgutada üritab.

Millegipärast meenub mulle jalutuskäik läbi Kadrioru pargi, kuhu kostus lakkamatut kummivilinat sealsamas asuvalt õppesõiduplatsilt. Olles möödunud BMW-st, täis nokamütsiga relvastatud noorukeid, mis antud suunas liikus, ei kahtle ma, et kummivilina taga on peidus jõmmikari… Kes mulle vihaseid "tulen välja ja annan molli" pilke saadavad, kui nende kindlusest - nende autost - möödun.

See ongi jõmm. Nii nagu rassistil, puudub ka temal ajukene ning ta ainult vehiks rusikatega, kui vähematki põhjust antaks, tihtilugu põhjust aga ei leidu ning eks molli võib sõbralegi anda, et tuju paremaks läheks. Jõmmi mõõdupuuks on tema auto - sellega on tore kummi vilistada ja beibesid sõidutada ning siis nende poolehoiu saavutamiseks mõnele vastutulevale inimesele pasunasse anda. Kui aga naisolevus puudub, siis on ju alati parimaks lauseks võrgutamise alustuseks "Ma ostsin täna endale auto"…

Streetrace, bemm ja jõmm - tänapäeva "nokamütsi" Eesti?! Molli saab igaüks…

Viskan oma pikad mehelikud juuksed hooga silme eest ning lahkun baarist, mõtted veel seltskonna juures, kes terve õhtupooliku oma autot kiites veetsidki - nõrgemasooesindajad jäid aga siiski neil võrgutamata ning sammun oma kaaslasega siiski ise koju.

Iga samm, mis kodusuunas astutud, paneb endagi mõtted auto peale mõtlema. Kindlustus vaja ära maksta, suvekummid vaja osta. Elan kolmandat päeva autota ning jalgsi kõndimine on väsitama hakanud - ühistransporti oma nina parema meelega üldse ei topi ning taksogi raha napib… Peab vist siiski autosse raha investeerima. See on mõistlik arutelu inimese peas - auto on tarbeese mitte oma lollakuse mõõdupuu. Normaalsed inimesed tunnevad kiiruspiiranguid ning auto on liiklusvahend töö ja kodu vahel - viiskümmend km/h.

"Kuidas ta autoga ka sõidab?" küsib isa sõbra käest, kontrollimaks mu vastutustunnet. "Külg ees ja nii et kummid vilisevad," vastan ise enne naljatava tooniga.

Koju sõites ning kõrval tänaval sajaga kihutades ja Narva maanteel liikluspolitseid kirudes mõtlen - jõmm olen vist. Peaks juuksedki maha ajama ja bemmi ostma - sulaks ka seltskonda ning mollisaamise ohtki väheneks… Naljakas.

Minu auto, minu kindlus. Mis otstarbega, kuidas kellelegi. Kas aga ka staatuse sümbol? Jõmmile ehk küll, kuid ise naudin lihtsalt raevukat kihutamist.