Ariel Pink - veider kodukootud kosmoselaev maandus Rock Cafes
Lo-fi rocki ja nostalgia popi ristiisaks nimetatud Pink oli täpselt selline nagu ootasin - ootamatu. Tema kontserdil ei hakka kunagi igav - muusikalisi üllatusi jagub küllaga. RockCafe publikul vedas, sest Pink oli heas tujus ja pani täiega - on teada juhtumeid kus Pink on frustreerunud ja pool kontserti laval selg publiku poole suitsu tõmbab. Aga talle on see lubatud. Nüüd, olles teda näinud, saan aru nendest, kes on nõus teda ka sellisena vaatama.
Pinki laval nähes tekkisid assotsiatsioonid Kurt Kobaini ja Jim Morrisoniga, aga ta on palju vahetum ja publikule avatum kui eelpoolnimetatud. Pink ei ole rock-staar ja seda ta ka publikule näitab. Ta on pigem do-it-yourself hull geenius (siinkohal meenub legend tema enam kui 500-st kodus salvestatud omaloodud muusikaga kassetist). See kajastub ka muusikas, mida Haunted Graffiti mängis - mina tabasin sealt vihjeid Doorsist Krafwerkini ja Bovie 70-ndate funkist 90-ndate raadiopopini. Muusika on mitmekihiline ja vahelduv, aga samas sobib kõik kokku ja hetkekski ei teki tunnet, et midagi oleks paigast ära.
Haunted Garffiti on igati Pinki vääriline taustabänd ja valmis hetkega hüppama glam-rockist happepunki ja sealt elektroonikasse, mis tõestab seda, et ka selline eklektikasugemetega muusika on piisavalt heade jõududega lives väga nauditavalt esitatav.
Geniaalne, härra Pink, geniaalne!
