Lugeja:"Usun, et lapsepõlve tõttu on minust kujunenud tõsine inimene"
Ma unistan tihti lapsepõlvest, mida mul ei olnud. Olen noor - kõigest 14-aastane tüdruk, mõni ütleks, et alles laps. Kuid ma ise tihti mõtlen, et see 14 küll ei saa õige number olla, tunnen end juba vana hallipäise naisena, kes võiks istuda kiiktoolis ja sokke kududa.
Nii, lapsepõlv. Jah, ma unistan, et oleksin väikene tüdrukutirts, kes mängib nukkudega ja kelle lemmikvärviks on roosa. Unistan, et ma jookseksin ja kilkaksin ringi, ajaksin ka täiskasvanuid oma lõbususega naerma. Unistan, et oleksin nii väikene, et ma ei peaks oma pead vaevama selliste probleemide pärast, mille pärast ma tegelikult praegu pead vaevan.
Võib-olla unistan ma sellisest lapsepõlvest sellepärast, et mul ei olnud midagi sellesarnast. Ma olin alati seltskonnast väljatõugatu ja üksinda olles ei aja kahjuks miski naerma. Lasteaiast mäletan väga hästi, kuidas enamik mängisid omavahel ja mina istusin mänguasjade kasti kõrval, võtsin sealt erinevaid mänguasju välja, uurisin neid ja üritasin mängida, aga sellest ei tulnud midagi välja. Mu lemmikvärv oli konkurentsitult must. Ma ei jooksnud ringi ega ajanud kedagi naerma. Usun, et just lapsepõlve tõttu on minust kujunenud tõsine inimene.
Kuid pärast lasteaedagi mu elu just lilleline polnud. Koolis tulid juba suuremad probleemid - kiusamised, löömised, narrimised ja nii edasi. Miskipärast sattus alati halb valgus minule ja miskipärast süüdistati alati mind. Mina, kes ei olnud kunagi eriti kellegagi suhelnud ja olin seetõttu väga arg, ei julgenud enda eest seista ega enda kaitseks midagi öelda.
Muidugi olen ajaga muutnud tugevamaks - nüüdseks seisan juba ammu enda huvide eest ja teen häält, kui vaja. Aga et see on muutunud paremaks, on tekkinud uued ja hullemad probleemid.
Mõnikord olen üritanud mõelda, et see ei olegi nii halb. Kui juba lasteaias oleks mulle tähelepanu pööratud, siis võib-olla oleksin ma hoopiski teine inimene. Võib-olla oleksin psühhopaat, nagu mõned noored, kes joovad ja suitsetavad, varastavad ja kiusavad. Seega vahepeal naeratan oma minevikule, sest tean, et võiksin endalegi arusaamata olla veelgi hullemas olukorras, kui praegu.
