Kohustused vajavad täitmist ning kinniste uste tagant lahkuda ei saa, kuid mõistus, olles aheldatud kohustuste külge, unistab aga takistamatult, meie endi kiuste, kõikidest võimalikest meelelahututustest.

Kui peale pikka ootamist ja kella venivaid sekundeid (mis tööpostil olles vaid meie rahakoti sisu täidavad) lõpuks hing vabadusse pääseb, on pettumus kui suur – unistuste kiuste ei leia pea nüüd ühtegi meelepärast tegevust, millega oma vabadust sisustada… Jah, peab küll tõdema, et paljudki suudavad kindlasti välja mõelda mustmiljon meeldivat tegevust, kuid kõik need nõuavad suuri ressursse (loe: paksu rahakotti). Läheks uisutama, kuid uisud on katki, uued aga maksvad pool keskmist palka ning kui vanemate rikkuse peale lootma ei jää, siis kulub ühel tavalisel noorel nende väljateenimiseks terve suvi...

Ka kinno ei kutsu hing: sest esmane soov on ikkagi kinnisest ruumist päikese alla pääsemine ja teiseks on võimalus, et kinos midagi vaatamisväärset on, vägagi nullilähedane. Kui ka piljardid ja bowlingud on ebasobivatena välja nopitud (ka sada krooni on raha, millest vahel kahju hakkab või lihtsalt puudub), ei jää muud üle kui niisama päikese käest jalutada ja ilma nautida – lonks head-paremat kõrvale ning vabaduse maitset ongi kohe tunda? Pärast mõneminutist eufooriat on hing väsinud – kevadväsimuseks nimetati vist seda – ning kevadest ei ole järgi suuremat feelingut kui ainult imepisike osake. Kõik see ootamisrõõm ja fantaasiad vabadusest on meid alt vedanud, sest nauding koos meelelahutustega jääb ikkagi metsa taha…

Kui isegi rahakott pungil peaks seljas rippuma ning kõike endale lubada saaks, peaks uute uiskudega hing pettumuseks valmistuma – adrenaliini puuduses vaevlev mõistus vajab mägesid ja kiirust, mitte talvega nõrgaks jäänud kopse, mis hingeldama ajavad.

Kus vaid kihutaks, kui piisavalt kõrge mägi oleks, kus ajaks adrenaliini voolama… Kui vaid seda metsa ees ei oleks…

Tavaliselt on selleks metsaks me enda kujutlusvõime, mis ei suuda meelelahutusi genereerida; teinekord rahakott, mille kaela seda kõike on hea ajada. Lõppkokkuvõttes väsinuna koju jõudes ning hommikul taas kinniste akende taha sammudes arvan, et kõige paremad tegevused sünnivad päikese taga (loe: unistustes) ning reaalsuses on neid raske teostada. Kuidas vaid lendaks, kui tiivad oleks… Või kasvõi langevarjugagi, kui raha oleks…

Seega ei lase ma end päikesel petta ning vabadusse meelitada. Minu vabadus, minu meelelahutus on minu töö – iga sekundiga täidab see mu rahakotti ning kui kord see üle hakkab ajama, küllap ma siis ka igasuguseid meelelahutusi välja mõtlen.

Longin päikese all tagasi koju ning istun diivanile ja vaatan aknast välja… Ning kohe hakkab ka mõistus jälle oma mänge mängima. Piinama mind unistustega – Route 66, lahtine Mustang, kuum päike, suured kiirused, juuksed lehvimas tuules. Oh seda vabadust – kui ainult seda metsa ees ei oleks. Mis meelelahutus on kevadeks sobilik?