Milline on tõeline Eesti?

Nüüd, kui 20. augusti järelkaja vaibub, ei küsita enam meilt, mis on Eestis hästi või halvast. Seda „patriotismi“, kus küsitakse rahva arvamust Isamaa kohta võib kohata enne valimisi ja 20. augustil ning 24. veebruaril.

Mis Teile Eesti juures meeldib? Aga, mis ei meeldi? Kas te sellist Eestit tahtsitegi? Selliseid küsimusi kuuleme me ausaltöeldes harva. Lihtne on küsida peomeeleolus inimestelt, kes tähistavad patriootlikult Isamaa vabanemist, mis meeldib ja mis mitte. Need, kellel lõbus peotuju vastavad ju ikka, et kõik on ilus ja kõik on hästi. Need kelle kaine mõistus pole rõõmujoovastusest kadunud toovad välja ka Eesti valupunktid.

Madal pension, tööpuudus, kõrged hinnad, madal palk, need on ühed vähestest Eesti valupunktidest. Nendele aga ei mõtle peomeeleolus inimene. On kaval küsida tavainimestelt, mitte rikkuritelt, kuidas on lood Eestis just pidupäeval. Ja siis paisata meediasse lugusid, kuidas rahvas räägib, et kõik on korras. Tuues välja ainult mõned laitvad märkused.

Keegi võiks küsida neid küsimusi siis, kui rahvas on argipäevameeleolus. Siis, kui ei olda tähistamas. Kas vastused oleksid ka siis, et kõik on hästi? Julgen arvata, et mitte. Vahest siis tuuakse välja ka kiivalt varjatud ning mahavaikitud valupunkte. Või kardetakse tõde, mis ei ole nii roosiline?

On ka võimalik, et rahvas vaikib valupunktidest vabatahtlikult. Hirmust olla häbistatud. Näiteks need julged, kes on julgenud võtta sõna teemal kumm on seks, on lihtsalt maha tehtud. Kümned, isegi sadad halvustavad kommentaarid varjutavad neid väheseid positiivseid, mis tunnustavad seda kampaaniat. Kas kartus halvustavate kaasmaalaste ees sunnib vaikima?