Muutuvad stereotüübid – muutuvad ajad

Take That on ajudeta muusika ajudeta teismelistele; kõik kiilakad on natsid; Saku on Ice on jook, mida joovad ainult peded; autoga kihutavad ainult jõmmid; kõik narkomaanid on süstijad ja külmaverelised tapjad… Taolist inimeste liigitamist võib igaüks mõttes edasi jätkata – lõpmatult. Antud mõttelaadi kutsutakse eelarvamuseks ning läbi selle sünnivad stereotüübid – kihistunud ühiskond, kus inimest ei hinnata enam ta tegelike väärtuste vaid teiste, kaugete “eeskujude” (negatiivsete ja positiivsete) järgi. Milleks meile stereotüübid?

Stereotüüpide loomine on üks nooruse ning üles-kasvamise-raskuste (et mitte öelda puberteedi) eripära. Vanemas eas need kaovad ning hakatakse ennast nägema kui realistliku iseseisvat inimest ning peeglist nähakse pelga keha asemel hinge…

Enda “mina” otsingul ning isiksuse kujundamisel on ebakindlal noorel aga tarvis teatud tugevaid stereotüüpe, mis kaitseks neid oma avastusretkel avastamaks endas iseloomuomadusi, millega ei suudeta toime tulla oma ebakindluse tõttu.

Igal inimesel on oma head ja halvad eeskujud nii ligipääsmatus maailmas kui ka enda sõprusringkonnas. Stereotüüpe ei eksisteeriks ilma sõprusringkonna mõjuta, mis eelarvamustest endale sobiva kombinatsiooni loovad – oma suletud maailma, kus kõik endast erinev turvaliselt “sahtlitesse” laotakse. Taolises turvalises maailmas, stereotüüpiliste mõtete kaitse all ning eelarvamuste küüsis, jääb inimese hinge areng seisma – enda “mina” jääbki avastusretkel leidmata, kuid avastatakse teised inimesed ning sulatakse nendega ühe massi. Ainuke iseloomuomadus, mis tolles inimeses eksisteerib on kamba- ning karjainstinkt, kes “üle tee minemiseks” (loe: elus edasi arenemiseks) karjust vajab.

Muutuvad aga ajad ning muutub ka inimese mõttemaailm ning vajadus stereotüüpidest kinni hoida ning veelgi enam – uusi luua. Kuid stereotüüpidest ei pääse – kellegi kolmanda maailmas on too üheks karjuseks, stereotüübiks, kes teistele virgumisel eeskuju ning emotsionaalselt tuge pakub.

Kunagi tunti mind kui nõrgahingelist, kuid raske muusika austajat; armastavat, kuid homofoobi; tagasihoidliku iseloomuga inimest… Kunagi tundsin minagi end oma sõprade maailmas turvaliselt – hoidsin eemale Saku on Ice-st, et mitte laste teiste eelarvamustel end homoks pidada ning seega sõprade surve all oma enese minas kahtlema hakata.

Kõik jõmmid on ajudeta, Robbie Williams (kunagine poistebändi Take That liige) on homo, kõik kanepi tarbijad on tapjad narkomaanid… muutuvad ajad, muutuvad ka stereotüübid.

Nüüd joon häbenemata Ice’i ning naljatan ka sõprade keskel, et varsti hakkan vist Robbie Williamsitki kuulama. Panen raadio tööle ning laulan valjul häälel tolle viimase laulu taktis kaasa… Olen vist tavaline ajudeta teismeline, varsti annan lausa jõmmi mõõdu välja ega pea sõprade keskel pilkavaid lauseid kuulma, kui kärsahaisuga sussi vilistan. Ja seda ma ka teen – ajad muutuvad, inimesed muutuvad – stereotüübid muutuvad.

Maailm on püsivas liikumises - muutumises. “Rock out. Whatever” (tsitaat: Butthole Surfers) Jumal hoidku, me oleme kõik inimesed, hall mass – milleks enda “mina”, kui on olemas stereotüübid, kas pole? Andkem alla! Me oleme iseloomuomaduste poolest ühesugune saast ja kuld üheskoos, kõik või mitte midagi. Üleskasvamine ei ole enda “mina” leidmine vaid maailma tunnistamine nii nagu too on – maailm on vaid enda peegelpilt.