ONLINE-INTERVJUU VOL 1: Lugejate küsimustele vastavad "Vabaduse laulu" korraldajad
Kui suur oli töögrupp, kes pani kontserdi kontseptsiooni paika? Millistel alustel valiti suurkontserti kohalike esinejate programm?
“Vabaduse laulu” sündmuse eestvedajaks oli tänavu Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011, kes oli Eesti iseseisvumise aastapäeva tähistamise algusest peale oma programmi planeerinud. Sihtasutuse poolt tuli ka kevadel ettepanek Musiccase OÜle sündmuse korraldamiseks.
Kuna Euroopa kultuuripealinna üheks kandvaks missiooniks on olnud algusest peale uute algatuste ja initsiatiivide toetamine, võimaluse andmine uutele kultuuritegijatele, oli loogiliseks jätkuks ka see, et “Vabaduse laul” keskenduks aastal 2011 uue generatsiooni tegijatele – oleks omamoodi tänuavaldus meie emadele-isadele, kelle usk ja julgus Eesti vabaduse aastal 1991 välja võitlesid, oleks ka tänuavaldus välisriikidele, kes Eestit on tunnustanud ja toetanud. Sündmuse korraldamiseks komplekteerisime mitmekesise meeskonna – lavastaja ja idee autor Jaanus Rohumaa, produtsent Helen Sildna, muusikajuhid Jarek Kasar ja Jaak Johanson, stsenaariumi kirjutaja Laur Kaunissaare, turundusjuht Triin Luhats, logistikajuht Kristiina Alliksaar, kunstnikud Uku Küttis ja Kaarel Kala, produktsioonijuhid Eva Palm ja Mihkel Sirelpuu. Protsessis osales kogu SA Tallinn 2011 programmi- ja kommunikatsioonimeeskond, nõu peeti mitme muusika valdkonna tegijaga ja loomulikult ka esinejate endiga. Esinejaid ja programmimeeskoda köitis mõte keskenduda esinejate omaloomingule, tänase päeva lauludele.
Kas programmi kokku pannes peab produtsent arvestama oma isikliku muusikamaitsega või sellega, mis rahvale paremini peale läheb?
Nii suurt üritust korraldades ei saa produtsent kindlasti lähtuda vaid oma isiklikust maitsest, eesmärgiks peab olema pakkuda publikule võimalikult head elamust. Eks igal korraldajal ole aga iseenesest mõistetavalt ka oma käekiri ning soov pakkuda publikule midagi uut ja erilist. Selle ennustamine, mis kontserdipaigal aga täpselt juhtub või mis kõige paremini töötab, on alati keeruline, tegureid, mis mõjutavad, on väga erinevaid. Kindlasti unistavad korraldajad tihti, et oleks olemas mingi valem, mille järgi selgelt publiku ootusi ja soove mõista, samas sündmuste puhul, mis haaravad nii laia kuulajas-vaatajaskonda, on siiski praktiliselt võimatu koostada programmi, mis kõigile ühtmoodi meeldiks. Paraku töötab ka printsiip, et mis meeldib kõigile, ei meeldi lõpuks kellelegi. Oluline, et programm moodustaks ühtse terviku. Sel korral olid kontseptsiooni lähtepunktiks tänaste 20-aastaste, vabas Eestis sündinud generatsiooni kaasamine, tänase põlvkonna laulukirjutajate ja lauljate tänuavaldus vanematele, kes meile vabaduse välja võitlesid ning tänu ka välisriikidele, kes Eestit tunnustasid.
Miks Iff ja Tõnis Mägi ei esinenud? Keda nö. vanast kaardiväest kaalusite? Oleks tahtnud näha ka näiteks Uno Loopi, Silvi Vraiti, Reet Linnat, vennad Johansonid ja teisi 20 aasta taguseid lauljaid. Ka noortest lauljatest polnud kohal näiteks Koit Toomet, Laura Põldvere, Lenna Kuurmaad, Maarja-Liisi, Hanna-Liina Võsa, jne. Miks?
Tõnis Mägi ei saanud kahjuks 20. augustil meiega olla, kuna pikalt oli ette planeeritud tema esinemine Peeter Vähi oratooriumi ettekandel Riia linna sünnipäevapidustustel. Ivo Linna oli “Vabaduse laulu” ettevalmistusajaks kuulutatud välja esinema koos Maarja-Liis Ilusaga Toilas. Lisaks võtsime veel ühendust ka Siiri Sisaski ja Metsatölluga, kellel olid selleks kuupäevaks plaanid paigas. Üks vendadest Johansonidest – Jaak Johanson oli laval ja ka üks meie meeskonnaliikmetest. On veel terve rida toredaid ja häid ja armastatud esinejaid, keda ei olnud võimalik sel korral programmi kaasata, “Vabaduse laulu” kavas astus aga üles 15 artisti, kõigi lemmikesinejad lihtsalt ei olekski saanud samal laval ja samal päeval korraga üles astuda.
Ivo Linna ja Tõnis Mägi olid ka kunagi noored. Selleks, et meil tulevikus sellise kogemuse, karisma ja publiku poolehoiuga artiste leiduks, on oluline anda sõna ka noortele ägedatele tegijatele, see omakorda oligi seekordse kontserdi üheks kandvaks ideeks. Meil on kahju, et rahva poolt palavalt armastatud Mägi ja Linna osaleda ei saanud, kuid seepärast ei jäänud sündmus toimumata.
Programmi koostamisel võtsime arvesse ka seda, et just kuu aega enne “Vabaduse laulu” toimus sealsamas lauluväljakul tõelistelt ilus, hingestatud ja suurejooneline noorte laulu- ja tantsupidu. Otsustasime võtta teise suuna mitte üritada kogetud emotsiooni ja kava kopeerida või korrata. Sestap ka esinejate originaalloomingule keskenduv ning välisesinejaid kaasav kontserdikava.
Rääkides repertuaarivalikust, soovisime, et artistid esitaksid sel korral omaloomingut ning otsustaksid ise, mida soovivad oma laulude ja lugudega publikule öelda. Korraldajate poolt ei surutud peale ühtegi konkreetset teost, see oli meie teadlik otsus. Usume, et sel moel kujunevad välja uued ja olulised laulud. Näiteks nagu Jarek Kasari “Minu inimesed” – eepiline ja võimas teos, mis kantud siirast ja sügavast oma maa ja rahva armastusest. Niisamuti puudutas paljusid Kerli siiras laul “Kuldseks jää” ning Rein Rannapi ja Kerli poolt koos esitatud uus versioon Rannapi loost “Eest muld ja Eesti süda.”
Millal Kimmo Pohjonen taas Eestisse esinema tuuakse? Oli esinejatest peajagu üle, sobis kenasti üritusele oma põhjamaise kargusega, paraku ei saanud seda öelda enamuste eesti artistide kohta?
Kimmo Pohjonen on tõesti erilise energiaga esineja ja tal on olnud alati ka eriline side Eesti publikuga, samamoodi Brainstormil ja Mari Boinel. See oli ka üheks kriteeriumiks, mida välisesinejate valikul silmas pidasime – et need välisesinejad mõistaksid Eesti rahvast, et neil oleks meie maa ja rahvaga side. Kõik nad said sellest etteastest lauluväljakul ka eriliselt puudutatud. Sinead O’Connori esinemine võinuks olla lühem ja pidanuks toimuma ehk kontserdi alguse poole, sümbolina oli tema ülesastumine aga meie arvates kõnekas seetõttu, et aastal 1990 pidi ta lauluväljakul esinema, kuid tol korral jäi see poliitilistel põhjustel ära. Täna, vabas Eestist esitas ta oma kõige kuulsama loo, Prince’i kirjutatud “Nothing Compares To You” koos Tallinna Kammerorkestriga Eesti helilooja Tõnu Kõrvitsa seades. Juba see koostöö on tegelikult suur sündmus ja selle loo ettekanne orkestri saatel oli ka ilus ülev hetk.
Kust leiti nii super just sel päeval sündinud noormees, kes pidas tõeliselt vahva kõne? Uskumatu, et selliseid on...
SA Tallinn 2011 programmijuht ja Vabaduse laul lavastaja Jaanus Rohumaa:
Ott Ilvese puhul peame rääkima kõigepealt kultuuripealinna vabatahtlikest – „Vabaduse laulu“ õnnestumise nimel panid oma õla alla sajad neist. Selle eest neile suur-suur aitäh. Ott Ilves oli enne välismaale õppima asumist kultuuripealinna projekti juures vabatahtlikuna tööl. Olime algusest peale veendunud, et lisaks linnapeale, presidendile ja kõrgetele külalistele peab oma sõnumiga suurel areenil üles astuma ka vabaduses üles kasvanud põlvkond. Intelligentne ja särav Ott osutus parimaks valikuks – ta on 20. augustil 1991 sündinud noor, kellele on vabadus ja omariiklus väga oluline mõiste; ta on inimene, kes õpib ja arendab end võõrsil selleks, et koju tagasi tulla ja Eesti riigi arengule omalt poolt kaasa aidata. Ta esindab seda põlvkonda, kes tänases Eesti juba teebki ilma. Ott Ilvese mõttesiiruse ja väljendusoskusega noori on tema põlvkonna hulgas tegelikult väga palju ja see teeb väga rõõmu.
Kuidas kujunes Vabaduse laul eelarve?
Neljandiku Vabaduse laul eelarvest moodustasid välis- ja Eesti esinejate tasud koos välisesinejate reisi, majutuse ja kohalike kuludega, sealt edasi kujunes eelarve nii: rent, pingid, tualetid, koristus, lava, heli- valgustehnika, ekraanid, turvalisus, elekter, tehniline meeskond, reklaam, kindlustus. Kuna tegemist oli ilma piletituluta üritusega, oli kulude pool 20% tavapärasest kontserdist kallim kuna sisendkäibemaksu nendelt kuludelt tagasi küsida ei saa. “Vabaduse laulu” eelarve on võrreldav teiste suurkontsertide eelarvega, mille korraldusel on arvestatud 70 000 külastajaga.
Mis arvate sellisest jõulisest kriitikast, kas see tuleb üllatusena?
Siiralt kahju, et on hulk inimesi, kes saabusid Lauluväljakule teistsuguste ootustega ning pidid seetõttu pettuma. Mitmes mõttes on tekkinud arutelu aga kindlasti hea, kuna traditsioone peabki kujundama rahvas ise, mitte projektijuhid või poliitikud. Täna, internetiajastul, on rahva tagasisidet ka lihtsam märgata ja jälgida kui iial varem. Eestis peetakse kriitikat tihti negatiivseks nähtuseks, kuid kindlasti on see vajalik õppimise koht.
Üllatusena tuli jõuline kriitika eelkõige seetõttu, et meeleolu oli platsil tegelikult äärmiselt hea – helge, sõbralik ja soe, lavaesine oli pungil naeratavaid, aplodeerivaid õnnelikke inimesi, kes esinejatele ja kõnedele kaasa elasid. Oli neid, kes ei saanud lauluväljakult emotsiooni, mida nad ootasid, oli neid, kes läksid rõõmsate ja rahulolevatena platsilt ära, oli neid, kes olid kohale tulnud just nimelt selle programmi pärast ja oli neid, kes tulid seoste ja tunnete pärast, mida 20. augusti kuupäev on nende jaoks alates aastast 1991 tähendanud.
Mida on “Vabaduse laulu” korraldajad sellest kõigest õppinud?
Oleme saanud aru, kui suur on inimeste soov tulla kokku, tunda rõõmu vabaduse üle ning kogeda ühtekuuluvustunnet oma rahvaga. Need on ilusad ja väga olulised tunded. Küsimus on selles, kas need tunded peavad sõltuma mingist konkreetsest formaadist, programmist või lauludest. Kui me soovime, et meie tänane teismeliste ja kahekümneste generatsioon tuleks samuti kaasa meie emotsioonide ja traditsioonidega, on meie kõigi kohus ka edaspidi mõelda sellele, kuidas neid kõnetada ja kaasata. Tuleb leida tark tasakaal traditsioonide edasikandmise ja uute, värskete ideede vahel.
Iga aasta veebruaris oma sünnipäeva tähistaval Eesti riigil ei ole olnud läbivalt 20. augusti tähistamise traditsioone. “Märkamise aeg” aastal 2008 toimus Eesti Vabariigi 90. juubelipidustuste raames. Sel korral toimus „Vabaduse laul“ kultuuripealinna programmi osana – selles kontekstis oli loogiline jätkata kultuuripealinna senise missiooniga uute algatuste ja uute värskete tegijate toetamisel. Järgmisel korral on juba uued korraldajad ja uued suunad. 20. augusti tähistamise traditsioon peab aga veel välja kujunema, esile kerkinud emotsioonid, kriitika ja arutelu on aga see, millest saame kõik õppida.
Praegu süüdistavad kõik korraldajaid, kuid ehk jäi inimestel endal kodutöö tegemata (kava ja esinejad olid ju pikalt teada)?
Kuu aega varem, kui me kontserdi kava ajakirjanduses, sündmuse kodulehel ja reklaamikampaanias avalikustasime, me negatiivset tagasisidet programmile ei saanud. Pigem oli kuulda positiivseid noote selle üle, kui tore, et on ka rahvusvahelisi esinejaid ja uutmoodi programm. Ilmselt oli inimesi, kes ei jõudnud kavasse süveneda ning saabusid lauluväljakule teistsuguste ootustega. Lootsime aga tõepoolest sellele, et platsile saabuv rahvahulk on kursis sellega, mida programmist oodata.
Mina nutsin Kerli esinemise ajal. Mis oli üritusel kõige ülevam hetk Helen Sildna ja Jaanus Rohumaa jaoks?
SA Tallinn 2011 programmijuht ja sündmuse lavastaja Jaanus Rohumaa: "Minu jaoks oli kontserdi kulminatsiooniks hetked kella 23.02 ümber, mil 20 aasta eest taastati Eesti iseseisvus – seda alates Ott Ilvese suurepärasest kõnest ja mõeldes samas nende rahvaste peale, kes ei ole veel vabad, Mari Kalkuni ühes rahvaga lauldud Eesti hümnist kuni päris pisikese lapse, Anna Magdalena Petersoni eestvedamisel lauldud regilauluni. See oli südantliigutav ja siiras kummardus meie esivanematele."
“Vabaduse laulu” produtsent Helen Sildna:
Hetk kui avasime väravad, päike tuli välja ning lauluväljakule hakkasid jõudma esimesed külalised, õhupallid ja lipukesed käes, inimesed sättisid end mõnusalt murule istuma või lava ette Justamendile kaasa elama. Hetk kui Brainstorm hakkas mängima Ewert & the Two Dragonsi imeilusat lugu “(In the End) There’s Only Love” ja Ewert ja draakonid Läti staaridega laval ühinesid, tõeliselt helge ja ilus. Eesti president Toomas Hendrik Ilvese kõne ja tema soe ning südamlik sissejuhatus Vaiko Eplikule, imeline “Kosk” Vaiko Epliku ja Tallinna Kammerorkestri esituses, Tõnu Kõrvitsa kaunis seades. Jarek Kasari “Minu inimesed” orkestri saatel, Mari Kalkun, Iiris, õhupallid ja kõik esinejad koos Islandi ja Eesti presidentidega ilutulestiku säras publikule kummardamas.
