Nii leidsin mina oma ellu armastuse

Ühest südamilkust ja meeldejäävast kohtumisest, millest arenes välja armastus suur ja soov koos olla igavesti.

Ühel suvisel päeval, kui ma olin töölt lahkunud ja liikunud juhtimiskeskusesse, et anda üle ühed võtmed, jalutasin mööda Coffee IN-ist ja seal istus üks tumeda päine neiu, kes tundus mulle kuidagi kurvana ja õnnetuna, Kuna ma olen juba selline hea ja südamlik inimene, siis ma otsustasin, et ma muudan ta päeva rõõmsamaks.

Jalutasin siis mööda tänavat ühe keskuse poole ja nägin lillepoodi. Kuna mul oli see Coffee IN-i tüdruk meeles ja ma tahtsin ta tuju tõsta, siis kiire otsus, et ma kingin talle lille. Nii ma siis astusin lillepoodi sisse ja ostsin ühe roosaka roosi ja nii kui see ostetud sai, läksin ma tuldud teed tagasi. Leti äärde jõudes oli mul roos ilusti selja taga peidus ja kui ta soovis teada, et mida ma soovi, siis ma ulatasin talle selle roosi ja laususin sõnad “See lill on sulle, et sa enam kunagi ei oleks kurb ja õnnetu”. Uskumatu aga nii see oli. Coffee IN-i töötaja hakkas selle peale punastama ja naeratas armsalt ja mis tal üle jäi, ta ikka võttis selle roosi vastu. Edaspidi, kui ma olen sealt mööda jalutanud olen ma teda ikka ja alati näinud ja sama armsalt naeratamas nagu ka sel õhtul, mil ma kinkisin talle enda poolt esimese roosi.
 
Ühel õhtul otsustasin, et ma ootan ta ära ja saadan sellise armsa ja kena neiu bussile. Praegu mõtlen, et ma ei tea, kust ma selle julguse võtsin, et saata teda bussile ja kust mul üldse selline mõte tuli aga see oli fantastiline, et selline mõte tuli. Kui ta oli tööpäeva lõpetanud, jalutasime tema töö juurest bussipeatuse poole. Me ootasime bussi ja rääkisime juttu ning ta tegi ka suitsu, kuni ühel hetkel ma otsustasin peas olevate häälte mõjul, mis mulle korduvalt ütlesid “Võta temalt ümbert kinni” ja “Tee talle musi, noo… suudle nüüd teda”, ega jah… ma kogusin natukene ennast ja lõpuks ma tegin selle ära.

Ma võtsin temalt kaela ümbert kinni ja tegin talle musi, mis läks edasi juba suudluseks. Pärast seda päeva olen mööda sama teed jalutanud ja teda naeratamas vaadanud ja isegi temaga juttu natukene teinud. Alguses olin küll tagasihoidlik ja ettevaatlik, kuna ma ei teadnud temast midagi, et äkki on tal oma kutt või on ta hoopiski lesbi aga kusjuures, me hakkasimegi suhtlema ja saime tuttavaks.

Siinkohal tahaks kõigile öelda, et alati ei pea tagasihoidlik olema ja ootama mingit vihjet või märguannet, piisab sellestki kui teha ise esimene samm ja siis juba natukene suhelda ja peale seda on juba teada, kas teil on temaga lootust või ei ole. Iga riskimine on väärt midagi. Tänaseks päevaks oleme me suhtes ja õnnelikud ning ikka meenutame seda, kuidas kaks täitsa võõrast inimest teineteise ellu tulid läbi ühe lille ja ühe kurva pilgu. Kusjuures tänaseks ma võin öelda, käsi südamel, et olgu mis on, aga paistab, et leidsin oma armastatu ja just selle õige inimese, kellega ma soovin koos olla ja koos vananeda.