"Helistas üks härrasmees ja küsis, kas ma oleksin nõus saates osalema. Esimese hooga pahvatasin ma naerma ja kuna oli suvine aeg, väljas oli suur kuumus, olin ma selles mõttes häbematu ja küsisin helistajalt, et ega ta pole saanud kuumarabandust," kõkutab Ever naerda.

"Selle peale oli helistaja vähekese tõre ja ütles, et oh ei, oh ei, proua Ever! Et lugu on ikka selles, et nemad on otsustanud ja mõelnud ikkagi, et miks mitte. Meie jutt arenes väga meeldivalt, väga humoorikalt, ma ütleks. Ja lõppes kõik sellega, et ma ütlesin: ma mõtlen. Ja kogu lugu," võtab Ita Ever telefonivestluse kokku.

Loe refereeritud täisartiklit Õhtulehest!