Lugeja vene keele õppimisest: kuus aastat ajaraiskamist
Täis motivatsiooni hakkasin vene keelt õppima, kuid paraku sattusin halva vene keele õpetaja juurde. Hetkel julgen tema õpetamismeetodeid kritiseerida, sest olen kokku puutunud kahe tunduvalt parema õpetajaga.
Mis siis minu hinnangul häda oli? Ei õppinud me tähestikku, mis oleks vajalik selleks, et sõnaraamatust järge leida, tähti õpetati meetodil “kui ei tea, vaata eelmiselt lehelt” ning kõik need susisevad häälikud kõlasid minu suus terve põhikooli ja ka gümnaasiumi aja täpselt samamoodi.
Kuidas hääldada l’i, miks o on vahepeal a ning muud sarnased reeglid. Meeles on lõputud teksti lugemised ema käe all, sest kui hääldus oli okei, siis oli juba lootust parem hinne saada. Sõna sõnalt tõlkida ma ei suutnud, need keerulised tekstid ei jäänud lihtsalt meelde.
Oma osa oli ka selles, et mul puudus vene keele praktika. Oli küll vene perest pärit sõpru, kes ise rääkisid soravalt aga sõpradega eelistasid suhelda eesti keeles ja niimoodi ma põhikooli vene keele tunnist läbi venisin. Esialgne motivatsioon kadus varsti ja lõpuks käis kõik teistmoodi — spikerdamine, kümme korda läbi loetud teksti enam-vähem õige hääldusega lugemine, ema (abiga) tehtud kirjalikud kodused tööd ja võib-olla oli natuke õpetaja halastust ka.
Gümnaasiumis vahetus õpetaja, kes suutis vene keele taaskord huvitavaks teha ning mul jäi mulje, et seda keelt on isegi võimalik ära õppida! Aga olgem ausad, kolme aasta materjali ei ole võimalik järgi võtta, kui samal ajal pead üritama ree peal püsida.
Paberite järgi oli mul tase olemas ning kõik! Ma ei mäleta enam, millal täpselt alla andsin aga ühel hetkel otsustasin ära, et ma pühendun pigem teistele ainetele ning vene keeles pusin täpselt nii palju, et läbi pääseda. Presentatsioonide, lugemise (kuid mitte teksti mõistmise) ning taaskord spikerdamise abiga ma seda tegin. Ma ei poolda tegelikult spikerdamist, või selle promomist aga sel hetkel, kui mul oli tõesti valida, kas spikerdan ja saan oma hädise hinde kätte või ei spikerda ning lõpetan äkki suvetööl, otsustasin mahakirjutamise kasuks.
Mul on kahju, et ma varem selle õpetaja käe alla ei sattunud, sest tema meetodid olid teistsugusemad (ta imestas, et kõik, kes minuga samast koolist üle tulid, ei tundnud tähestikku). Siis oleks mu tase pärast kuut aastat vene keele õppimist olnud vast rohkem kui enesetutvustus, numbrid 1-10 ning mõned üksikud sõnad.
Ja alustame nullist
Gümnaasiumi lõputunnistust kätte saades ma aga vene keelega hüvasti ei jätnud, kuigi varem seda lubasin. Samaaegselt, kui andsin alla vene keele õppimisega gümnaasiumis, teadsin, et ülikoolis alustan nullist. Ma saan aru, et vene keel on vajalik, mu valitud erialal on see lõpetamiseks kohustuslik ning ma lihtsalt naudin vene tähtedega kirjutamist. Nullist alustamise viisin ka täide. Nüüdseks olen pea kuu aega lihtsalt fantastilise õppejõu käe all Tallinna Ülikoolis vene keelt õppinud. Meile õpetatakse hääldust, sidudes seda mingi meeldejääva asjaga: ж on põrnikas, з on sääsk, л jaoks keel hammaste vahele aga ль jäta nii nagu eesti l. Tähestik on juba pähe kulunud, hääldusharjutusi teeme kurva häälega, naeratades ja pliiats hammaste vahel — üksluiseks pole asi veel muutunud.
Tõsi, praegu on rohkem aega vene keele jaoks. Nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis oli mul vene keelt nädala jooksul 2x45 minutit aga ülikoolis on 3x90 minutit. Samas, nähes klassikaaslaste pealt (just gümnaasiumis, sest ma ei mäleta, kas põhikooli klassis keegi reaalselt ka edasi arenes) on ka kolmveerand tunni jooksul võimalik midagi selgeks saada. Olen siiski arvamusel, et aeg on kõrvalisema tähtsusega ja palju olulisem on õpetaja, kes alustab tõesti nullist, seletab iga viimast kui asja ning suudab hoida üleval õpilaste huvi ning motivatsiooni. Rääkimata sellest, et meile pakutaks ea- ning võimetekohaseid tekste, mida lugema õppida.
Praegu teen ma vahet peaaegu kõikidel susisevatel häälikutel (щ ja ш on veel kõvad pähklid, mis nõuavad puremist) ja juba ainult selle tundega on palju parem õppetundi kohale minna, kui ilma neil vahet tegemata.
Vanaema rääkis, kuidas ta oli alles hiljuti kohtunud mu gümnaasiumiaja vene keele õpetajaga tänaval ning öelnud, et ma alustasin vene keelega uuesti. Õpetaja oli õnnelik ning ma tõesti loodan, et kui meie tänaval kohtume, saan temaga kasvõi paar sõna vene keeles vahetada. Lihtsalt selleks, et tänada ja teada anda, et tegelikult ta oli hea ning tema õpetamismeetodid sobivad aga minu jaoks oli sel hetkel juba rong läinud. Nüüdseks olen uuesti ree peale saanud.
Mis kogemused on lugejatel, kui võrrelda keeleõpet põhikoolis, gümnaasiumis, ülikoolis ja reaalses elus? Kas on keegi veel alustanud nullist keele õppimist või on esimeste kogemuste tõttu keel igaveseks nõmedaks hinnatud?
