"Isa mul... tapeti ära. Lasti maha. Ta sõitis taksot, et teenida lisaraha, ja kliendid... See oli ammu. See juhtus 1992. aastal, ma olin siis üheksa-aastane plika. Vend oli neli ja õde 11," meenutab Liina kohutavat sündmust Kroonikas.

"Mõned nädalad enne isa hukkumist põles meie maja maha. Mina sellest palju ei mäleta. Sa teed lapsena ikka oma asju edasi - käid koolis, aitad kodus toimetada. Ei saa ju veel nii hästi aru, mis toimub," räägib Liina, et põhiline raskus oli ema õlgadel.

"Ma arvan, et kõik see, mis siis juhtus, on mind tugevaks kasvatanud. Isegi liiga. Ma olen sada protsenti seda meelt, et pean ise kõikide asjadega hakkama saama. Tookord, kui ema käis tööl, siis meie, lapsed, harjutasime ise hakkama saama. Põhimõte oli, et kui su asjad on korras, võid teha, mis tahad. Ja nii on see mul siiani nii."