"Ma ei ütleks, et hinnatõusude pärast mitte kuskil käia ei saaks. Aga kui minna ja teha, siis tuleb kuu lõpus ikka kokku hoida. Alles saabusin tagasi Itaaliast, ja kuigi see lühike reis oli üsna töise taustaga, tuli ikka mitu kuud varem hakata sõidukuludele mõtlema."

"Ma ei ole mingi poliitik ega pankur, kellel piisab reisile minnes hambaharja ja pangakaartide kaasavõtmisest, tuleb enne sõite pikalt kalkuleerida ja aru pidada. Ja eks pikemate reiside järel tuleb mõnda aega kodus haavu lakkuda,"" naerab Tungal lustlikult.

Perekonnaga igakuiselt restoranis ei õhtustata, see läheb liialt kulukaks. Küll seatakse sammud uhkematesse kohtadesse, kui on oodata külalisi. "Kui külalised tulevad, siis ikka käime restoranides ja muuseumis, argipäevaselt kindlasti mitte, see on kahjuks vaid pidupäevadel," nendib Leelo.

"See on ikka naljakas, vanasti ei saanud restoranides käia, sest seal olid ikka valitud inimesed ja kõik sinna ei saanud, nüüd ei ole lihtsalt võimalusi seal käia. Kui tahad lähedastele restoraniskäiguga heameelt teha, siis lõpuks tuleb see ikka hiljem enda arvelt maha. Lihtsalt peab enda peale vähem kulutama."

"See on üks idaeurooplaste komme, see suur kinkide tegemine. Reisideski kulub suurem osa rahast lähedastele kingituste ostmine. Ikka tahaks puhkusel ka süüa ilusates kohtades ja näha vaatamisväärsusi, see kõik ju maksab. Natuke ehk tahaks võõramaalaste ees ka veidike rikkam välja paista," rääkis Tungal huumorinoodiga.

"Kokkuvõttes hinnad on kallid, reisida on ka kallis ja me võime küll tahta olla sama rikkad kui näiteks Taanis ollakse, aga meie oleme elukogemuste võrra rikkamad!" on Leelo siiski eluga rahul.