“Algkoolis sildistati mind ehtsaks jobuks”
Kust ma seda võtan? Enda näitel. Viies kuni üheksas klass ei olnud mul koolis ühtegi sõpra, kuna viiendas lahkus mu ainuke sõber teise kooli. Olin klassis üksinda. Mu õppimine ei olnud just kõige parem, mul ei olnud mingisuguseid huvialasid ega muid tegevusi. Lisaks olid mu kodustega probleemid. See kõik viis mu enesehinnangu ja enesekindluse piltlikult öeldes miinustesse.
Seitsmendas läksin esmakordselt trenni, kuhu tulid ka mu mitmed klassiõed. Kuna mind klassis kiusati, narriti, pilgati, räägiti taga, siis jätkus ka see trennis ja selle käitumise võtsid üle ka need, kes mind veel ei teadnudki. Mind sildistati “ehtsaks jobuks”.
Tänu sellele kõigele keerlesid mul peas sünged mõtted, mis nüüdseks on kadunud. Ma olin kõige negatiivsem inimene, enesesse tõmbunud tüdruk. Klassis ma vaikisin ja võtsin kõik vastu, mis neil öelda oli. Ma ei lausunud sõnagi. Trennis aga sain nende kiusamisest justkui jõudu, ma tegin trenni vihaga, et näidata nendele, kes ma olen.
Esimesel võistlusel paningi ma neile pika puuga ära. Olin väga uhke enda üle, aga isegi siis neil oli jultumus minu üle nalja visata ja mind kiusata. Ma vahetasin treenerit, sain omale uusi sõpru. Tänu sõpradele hakkas mul üldiselt paremini minema. Ent koolis.. seitsmes klass oli mu elu kõige hullem. Ma jään seda aastat igaveseks vihkama, ma jään oma vanat klassi igaveseks põlgama, sest nad rikkusid mu koolielu ära. Mul tulid halvad hinded tunnistusele ja üks nendest hinnetest kandus seitsmendast klassist üle üheksanda lõputunnistusele.
Trennis ma aina töötasin paremate tulemuste nimel, meil tulid trenni ka uued õpilased, kellega ma ruttu sõbrustama hakkasin. Olen praegugi nendega väga hea sõber. Tänu uutele sõpradele hakkas mu enesekindlus ja -hinnang kasvama. Klassis ma ei lasknud end enam maha tampida, vaid hakkasin vastu. Iga kinni löödud suu tekitas minus meelehead.
Üheksandas klassis olid mul trennis head tulemas, mul oli väga palju sõpru ja tuttavaid, kellega ma praegugi väga hästi läbi saan. Nende arust olen ma väga tragi ja lõbus tüdruk. Klassi lõpuiseloomustuste raamatusse kirjutati, et olen väga vaikne. Olingi, sest nad ei väärinud minu seltskonda.
Nüüd aga on mu elu parim periood. Mul on super tulemused trennis, mul on meeletult palju sõpru, kümnes klass ja vapustavad klassikaaslased. Mu enesehinnang on selline nagu ta olema peab ja oma kohustuseks pean ma seda ka teistel tõsta.
Selle kõigega ma tahan öelda — leidke omale võimalusi ennast tõestada. Uued huvid, uued sõbrad, need aitavad sind paremuse poole. Aitavad tõsta enesehinnangut, sest enesehinnang on see, mida nähakse kaugele. Kui sa käid sirge seljaga ja pea püsti, end seejuures ületähtsustamata, leiad sa ükskord teistes lugupidamise ja saad selle, mida sa soovid!
