Varem ma muretsesin kõiksuguste asjade pärast. Koju mineku pärast, kooli mineku pärast, hinnete tõttu ja kõiksugu muude asjade tõttu. Mul isa juba väiksena õpetas: oma muredega pead sa hakkama saama, sest täiskasvanuna sul pole kellegi poole pöörduda. Kui on aga suur probleem, mida sa tõesti ei jaksa lahendada, kutsu mind appi.

Väiksematele, suurtele, keskmistele probleemidele proovin ise kõigepealt mingisugusegi lahenduse leida. Proovimine on pool võitu ju, eksole. Kui aga mu probleem on laiaulatuslik või vajab raha, kutsun isa appi. Tema ikka aitab, koos temaga leian ma lahenduse probleemile, millele isegi minu hammas peale ei hakka.

Aga kui pole sellist sorti probleem, kus ma isa appi ei pea kutsuma, siis kasutan ma oma erilist moodust: mure jagan väikesteks tükkideks ja lahendan need ära. Ma ei valuta pead, mida nüüd teha. Võtan probleemi juba eoses ette, point ongi selles, et probleemi ei tohi suureks lasta.

Probleemi jagamine: miks see algas, kuhu see välja peaks jõudma, keda see puudutab. Just umbes sellistele küsimustele peab sellel probleemil vastused leidma. Need leitud, hakkadki pihta küsimusega, miks see algas ja mida oleks saanud teisiti teha. Öeldakse küll, et oleks on paha poiss, ent ilma selleta me ei saaks mõtisleda, mis võiks olla teisiti. Need jupid ehk küsimused tuleb kõik välja selgitada, nii saad teada probleemi ulatuse. Piltikult võttes: sul on suur pusle, sa jagad selle neljaks ja oma korda veel neljaks ja alles siis ta mahub karpi ilusti ära. 

Just nii lihtne see tegelikult ongi. Probleeme ei tohi suureks muuta, vaid peab peas mõtlema väikseks, sest siis on lahendamine kergem.