Lugeja küsib: Mis mõttes on peksmine mäng?
Ka õpetajad suhtuvad meisse nüüd kui täiskasvanuisse. Meiega suheldakse vabamalt ja on tulnud ette juhuseid, kus õpetaja räägib tunnis meile oma murest mõne õpilasega.
Just õpilased on õpetajatele peamiseks mureallikaks. Olen isegi täheldanud, et praegused väikesed lapsed on väga rahutud, ropu suuvärgiga ja veidra ettekujutusega sõnast “mäng”.
On olnud mitmeid juhuseid, kus olen pidanud lahutama kahte noort õpilast, kes on üksteisele käsipidi kallale läinud. Enda vabanduseks kinnitavad nad mõlemad ühest suust, et nad ainult mängisid. Mis mõttes on peksmine mäng?
Algklassides mängisime meie keksu, värvi ja ka kulli, kui õpetajaid silmapiiril ei olnud. Nüüd leiavad lapsed, et on lõbus üksteist jalgadega lüüa, kätega peksta või teisel särgist kinni võtta ja teda mööda koridori ringi lohistada.
Praegust kirjeldust lugedes võib jääda mulje, et käin tugevate käitumishäiretega laste koolis, aga see ei ole nii. Käin täiesti tavalises kooli. Selle negatiivse üldmulje loovad lihtsalt käputäis õpilasi, kes ei suuda korralikult käituda.
Kahjuks on need sõnakuulmatud õpilased eeskujuks noortematele. Neid ei saa ka keelata. Kui sa julged öelda mõne kurja sõna jooksmise, röökimise või löömise kohta, siis hoia alt. Õpetajate sõna ei kuula nad absoluutselt. Mõni lõpetab sigatsemise alles siis, kui vanemad poisid neid keelama hakkavad.
Tekib päris mure, kui mõelda, mis peaks saama sellest koolist, kui meie klass lahkub. Me oleme enam-vähem ainsad, kes seal korda hoida suudavad. Õpetajad püüavad seda samuti teha, kuid nende keelud jäävad hüüdeks tühjas kõrbes, vähemalt sõnakuulmatutele noortele.
