Jah, on tõsi - minu ja Tomi seaduslik abielu (1 ja ainuke abielu) on lahutatud AASTAID tagasi! Seda fakti on teadnud praktiliselt vaid meie pereliikmed ning mõned tundlikumad ninad veel. Siinjuures olen õnnelik ja tänulik, et meil nii truu ja hindamatu lähikond on!

Pole tahtmist teemat mitte kuskil mujal arutada. Ja ega siin kõrvaliste inimeste jaoks midagi liiga lõbusat ju pole;) Samas väike heietus võib-olla mõistetav või kellelegi kunagi vajalik, võrdluseks oma elus.
Oleme oma lahutusest vaikinud ja nimetanud end hellitavalt edasi „abikaasadeks” mitmel põhjusel.

Esiteks, meeldiv harjumus. Ise olen küll väljendanud end vist alati korrektselt (viimati kuskil intekas, et 17 aastat kooselu...) Siin ongi hea näide sellest, kuidas tõlgendatakse asju oma suva järgi, inimesed kuulevad ja näevad seda, mida nad soovivad ega pane tähele, mida tegelikult öeldakse. Väänatakse sõnu ja räägitakse miskist, mida arvatakse sõnade taga peituvat. Abielu kohta otse on meilt küsitud üliharva. Need, kes seda teinud on, on saanud ka ausa vastuse.

Teiseks on meid saatnud lootus, mõnikord ime ootus. Ka siiras soov vältida pärssivat pealiskaudset osavõtlikkust või „toetust” võõrastelt. On ju nii, et me tõtakas maailmas, kus kiputakse väga kergelt hinnanguid andma, lastes silmad kiirelt üle vaid intrigeerivatest pealkirjadest, hakatakse kohe vähese informatsiooni juures ahtakesi paralleele tõmbama ja ahastama. Soovin raudselt, et säiliks usk -- kord elus oma valikuid tehes on nende eest võimalik täielikult vastutada! Kinnitan, et see on nii! Oleme olnud Tomiga teineteise kõrval sellest ajast, kui käima hakkasime ning püsime ka pärast sõrmuste sõrmest võtmist...

Usun, et minu ja Tomi suuremad suhteprobleemid jäid 90-ndate lõppu ja meie kummagi 20-ndate aastate algusesse. Vaadeldes kõiki, ka võib-olla mitte otseselt soovitud kogemusi õppetundidena, on meist saanud -- üllatus-üllatus - oma suhte eksperdid:)

Arvestades meie mõlema jaoks loomulikku lojaalsust -- eelkõige oma südametunnistuse ja teineteise hingekeste suhtes -- pole meie puhul ilmaski võimalik rääkida päriselt lahku minemisest! Armusime ju väga noorelt ning oleme liikunud alati koos. ABIELUST on saanud ABI ELU - minu elus on inimene, kes ise õnnelikuna elades aitab ka minul õnnelikult elada ja tütart selles vaimus kasvatada!

Samas tunnistan, et alles pärast lahutust on aastate jooksul kujunenud mu vaated ja tõekspidamised sellest, kuidas naine end oma mehe kõrval tunda tahaks ja tundma peaks. Vähemalt minu arvates. Kõik, mis olen selle kohta välja öelnud, on tulnud otse rinnust ja nii ka mõtlen.
Nüüd -- palun mind mitte kellegagi mitte kunagi paari panna seni, kuni ma pühalikult kiriklikult laulatatud pole!!!

Tõsiselt:) mu kallid

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid