Lugeja: Cartlandi raamatud pakuvad kohutuslikule kirjandusele vaheldust!
Käisin viimati oma lapsepõlvekodus paar kuud tagasi, üks reisi eesmärk oli muidugi kodused üle vaadata, aga leidsin end oma tuppa sisse seades keset nostalgilisi nooruspõlve mälestusi. Nimelt on mu toas raamaturiiul, kus varandusena reas kõik need raamatud, mis mulle nooruspõlves olulised olid ja mida korduvalt ja korduvalt läbi loetud sai. Üks osa riiulitest on üsna uhkelt täis Barbara Cartlandi teoseid.
Mäletan, et raamatute lugemine oli meie peres tähtis asi, iga pühapäev oli reis E-Kaubamajja, et raamatupoest läbi astuda ja jäätist süüa. Kummaline on mälestus sellest, et selle asemel, et ihaldada endale ilusate piltidega entsüklopeediaid või lasteraamatuid, paelusid mind hoopis sel ajal Cartland'i romaanid.
Esimene raamat sai ostetud müüja soovitusel ja selle omanikuks sai mu ema, aga üsna peagi sain sellele ise näpud taha ja ühe hingetõmbega sai see läbi ka loetud. Palju ei läinud aega, kui
pärast seda naasin iga pühapäev raamatupoest järgmise Cartland'i üllitisega. Nüüdseks on mu "kollektsioonis" juba ca 25 pisikest Cartland'i raamatut.
Raamatud polnud pikad ja lohisevad nagu teada-tuntud kohustuslik kirjandus (mida ma samuti sügavalt hindan ja vajalikuks pean!) vaid hoopis vastupidi, need pakkusid midagi sellist, mida ma tollel hetkel veel ei tundnud: ilusat ja õnnelikku lõppu, õrnu ja alles tärkavaid tundeid, kummalisi ja seebiooperlikke, kuid siiski veel usutavaid elu keerdkäike ja põnevaid tegelasi.
Jah, tunnistan, nii mõnelegi võivad need tunduda klišeelikud ja etteaimatavad, aga kas pole just see mida me igapäevases ettearvamatus elus igatseme? Et oleks midagi kindlat, teadmine, et kõik saab korda, et lõpuks armastus võidab. Noorena on seda väga lihtne ka uskuda, kogu seda maailma, kus kõik läheb hästi, kus "headus" võidab. Äkki see ongi see tänapäeva noorte "muinasjutt"? Äkki selles peitubki Cartlandi fenomen?
Olgu see raamatu sisu siis nii mõnelegi ratsionalistile läila või imalalt magus, aga unistajale, nagu mina, pakkus see mõnusat kerget ajaviidet ning andis usku sellesse, et armastus võib olla unelevalt
hea.
Ka nüüd, aeg-ajalt raamatupoodi sisse astudes on mõned Cartlandi raamatud mu otsukorvi rännanud ja viivad mõtted nostalgiliselt minevikku. Võin siiani vabalt väita, et fenomen püsib. Võib-olla mitte nii tugevalt kui nooruspõlves, aga mingi kummaline ja soe tunne jääb ikka hinge kui järjekordne ilus lugu on läbi loetud.
