INTERVJUU: “Tõesti on tekkinud arvamus, et kunstiinimesed on „kiiksuga“.”
Sa oled juba päris pisikesest saati tegelenud joonistamisega. Mis sa
arvad, kust pärineb sinu joonistamisoskus?
Kunstiga olen tegelenud tõesti pisikesest peale. Ja selle oskuse eest pean kindlasti tänama oma ema, kes on väga andekas kõiges, mis puudutab kunsti.
Tema on minusse sisendanud seda usku, et kui sul on anne, pead sa seda ka kasutama ega tohi lasta sel raisku minna. Pean ka ära mainima, et mõlemad mu vanemad tegelevad kunstiga. Ühel neist on üsna tihti ka näitused. Seega tõesti, kunsti anne on meil peres olemas!
Maalimise kõrvalt oled tegelenud ka fotograafiaga — kumb jääb peale?
Fotograafiaga ma alustasin ja sellega tegelen vahel harva ikka, aga praeguseks teeks on siiski jäänud digitaalne fotomaal. Ideaalne võimalus tegeleda kahe meediumiga samaaegselt.
Aeg ajalt küll mõtlen, et peaks rohkem maalima, aga pigem tuletavad seda mulle meelde vanemad, kes ei mõista digitaalset meediumit ja sooviksid rohkem reaalset maalimist näha. Vastasel juhul pidavat joonistamise anne raisku minema. Üldiselt olen ma rahul sellega, mida praegu teen. Vahel saab ka midagi paberile kritseldatud.
Kindlasti oled kuulnud jutte sellest, et kunstnikud on omapärased ja kohati “kiiksuga” inimesed. Mida sina sellisest eelarvamusest arvad?
Ma arvan, et kõik inimesed on omamoodi kiiksuga, selleks ei pea ilmtingimata kunstnik olema, et maailma teisiti näha, oleneb inimesest. Nii palju kui on maailmas inimesi, nii palju on ka erinevusi ja „kiikse“.
Tõesti on tekkinud arvamus, et kunstiinimesed on „kiiksuga“. Kuigi mina pigem ütleksin, et kunstnikute ainus „kiiks“ on see, et nad väljendavad ennast välimuselt teisiti — värvilised imelikud riided jms. Neil on see julgus erineda ja välja paista hallist massist.
Kui inimesed käivad sinu näitustel, siis milline on tagasiside?
Üldjuhul inimestele meeldivad mu tööd, kuigi selles ei saa kunagi täiesti kindel olla, mida inimene tegelikult mõtleb. Isiklikult ma loodan, et mu tööd ikka meeldivad rahvale. Aga, kes seda siis ei tahaks, eks?! Me kõik tahame, et meid kiidetakse.
Sinu pildid on kohati ebatavalised, ebareaalsed, sürrealistlikud.
Miks selline tee? Miks mitte midagi lihtsat, tavalist?
Aga milleks olla tavaline, kui saab olla teistmoodi? Mulle pole kunagi meeldinud tavalised asjad ja stereotüübid. Ma pole kunagi tahtnud teha lihtsalt loodusmaale, sest minu jaoks tundub see igav ja miski, mida kõik võiksid teha. Olen alati tahtnud erineda ja olla originaalne asjades, mida teen.
Minu arvates saab palju rohkem emotsioone ja reaktsioone kätte omapärastest piltidest. Mulle meeldib shokeerida inimesi. Mulle meeldib, kui inimene peab mu pilti kauem vaatama ja mõtlema selle üle. See tähendab minu jaoks seda, et inimene elab mu pilti sisse, tal tekib mingi arvamus ning ta mäletab seda hiljem ja oskab sellest rääkida (vahet pole kas head või halba).
Parem kui vaadata mitut ilusat looduspilti ja neid hiljem mitte mäletada, kui vaadata pilti, mis on omamoodi ning seda pikka aega mäletada.
Kust saad inspiratsiooni uute piltide tegemiseks?
Inspiratsioon tekib igalt poolt — piltidest, telekast jne. Aga eelkõige muidugi emotsioonidest ja tunnetest, mis panevad mind ennast välja elama.
Unenäod on ka kindlasti üks väga hea inspiratsiooniallikas, sest unenägudes on kõik võimalik ja see sobib ideaalselt mu sürrealistlikke töödega.
Ole originaalne ja püüdle selle poole, mida kõige rohkem tahad!
Pilleriini juba toimunud ja tulevased näitused:
2003 Lõputööde näitus (Tallinn)
2006 Isiklik näitus Vuurdoop (Holland)
2007 Salon des Debutants (Holland)
2008-2009 Diligentia teater (Teatri garderoobi uste kujundus aastaks ajaks Hollandis.)
2010 Green Light (Holland)
2010 Het Kunst Gebeuren (Holland)
2010 Lõpueksami näitus (Holland)
2011 Isiklik näitus Kohvik Noorus (Tallinn)
2011 Tartu Noore kunsti oksjon “Best of…” AHHAA Keskuses (Tartu)
2011 Loov Galerii (Tartu)
2011 Isiklik näitus Butterfly Lounges (Tallinn)
Ja tulemas on loodetavasti varsti ka uus näitus Kaevukohvikus, Tallinnas.
