NIMEKIRI: Eestlaste esiisad lausa ägasid ebausklike kommete all!
17. sajandil Eestis elanud vaimulik Johann Haquinus Forselius uuris eestlaste ebausukombeid.
Tema tööst selgub, et meie üle õla sülitamised, redeli alt mitte käimised ja soolatopsi pillamise vältimine on vaid minimaalne jäänuk meie hirmunud esiisade maailmast! Allolev on vaid pisike osa tõeliselt mahukast kokkuvõttest.
Forseliuse uurimusest "Eestlaste ebausukombed, viisid ja harjumused" selgub näiteks, et surra ei tohi noorkuu ajal, muidu viid pere õnne endaga manalasse kaasa.
Jätkame:
Madisepäeval (24. veebruaril) ei jätnud vanad eestlased vokki majas nähtavale kohale, vaid peitsid selle hoolega ära. Selle läbi tahtsid nad ära hoida, et maod mingit viga ei teeks.
Hobuseid, härgasid ja põrsaid, kohitsesid nad vaid pühapäeval, sest "Nad arvavad pahaks niisugusel päeval kohitseda, kui nuga tehtud on; et nad säärase päeva peale ei juhtuks, tarvitavad nad selleks pühapäeva, kuna nad kindlad on, et sellel päeval nuga tehtud ei ole," kirjutas Forselius.
Esiisale ei tasunud esmaspäeval külla minna, sest siis pidavat terve nädal otsa tema juures külalisi käima.
Reedel jällegi kardeti jalanõusid valmistada ning abielluda - halb õnn.
Kui õues kõu müristas, siis pistis kallis esivanem kaks nuga akna ette ja arvas, et ta siis pikselöögi eest kaitstud on.
Nad ei nimetanud metsloomi mitte heal meelel nende päris nimega, vaid näiteks karu "Laijalaks" ja hunti "Hallkuueks". Usuti et metsloomad siis neile nii palju kahju ei tee, kui siis, kui neid nende õige nimega nimetatakse.
Ka ohutuna tunduvat jänest ei nimetatud nime pidi, arvates, et see muidu nende rukki orasele palju kahju teeb.
Iket ei jätnud nad iialgi maa peale vedelema, uskudes, et see muidu härjale haavu sünnitab.
Kui nende kanad muneda ei tahtnud, siis lõid nad neid vana luuaga. Selle peale pidanud nad kohe munema hakkama.
Oma põllult ei andnud nad kübetki mulda ära, arvates, et sellega ka õnnistus lahkub. Samal põhjusel ei antud tengelpungast ka kunagi viimast rahakest ära, viimases hädas sülitati sisse.
Oma kaevude sügavust ei lubanud nad mõõta, kartes, et seal siis vesi ära kuivab.
Kui kuskil tulekahju näha oli, siis valasid nad kärmesti natuke vett oma tule peale. Siis polnud neil mingit hädaohtu enam karta.
Vanad rannakalurid aga määrisid oma paadipinke süütute neitsite tagant korjatud fekaalidega, kui nad kartsid, et ei pruugi merelt tagasi saada.
