Lugeja: Ma armastan oma sõpra

Me oleme olnud sõbrad peaaegu aasta. Ta hakkas mulle meeldima juba esimesest silmapilgust. Edasi suheldes teadsin, et meil ei saaks kunagi midagi olema, sest ta on selline noormees, kes saaks ükskõik kelle ning miks peakski ta minu valima siis?!

Me suhtleme väga tihti. Ta on nii armas, et helistab mulle peaaegu et iga päev. Vahest niisama ja küsib kuidas mul päev möödunud on. Messengeris suhtleme ja muljetame muidugi kaa, nagu tänapäeva noored ikka. :) Kokku saades kallistab ta mind nii soojalt. Mõnikord tekib selline tunne, et kus kohast sellised noormehed küll tulevad?!

Ma teadsin küll, et meie vahel ei saa kunagi midagi olema ning nii ma viskasingi ta oma mõtetest sellest lahtrist välja ja asetasin ta väga heade sõprade alla. Ma isegi ei tea, kas ma tahtsin seda või oli see paratamatus.

Kahjuks oleme mõlemad nii kiirete eluviisidega, et ühist vaba kokku saamiseks on raske leida. Ma armastan temaga väljas käimist. Me oleme teineteisega koos olles nii vabad ja avameelsed. Tögame üksteise kallal nagu sõbrad ikka ja naerame pidevalt.

Nüüd, kui mõelda, et ta on vaid mõned kuud Eestis mõtlen kuidas ma temast tõesti puudust tundma hakkan. Tunded, mis mul ta vastu olid löövad taas üle pea, kuid kas need on sõbratunded või enamat? Sellist meest on raske leida.

 

Kallis sõber, kui sa seda loed siis tea, et ma armastan sind. Ära mind unusta!