DELFI EKSPERIMENT: Minu esimene Barbara Cartlandi raamat!
Arutelud kirjanik Barbara Cartlandi teoste ümber on veeklaasis niivõrd efektse tormi tekitanud, et seadsin sammud raamatukokku ja laenutasin mainitud tegelase poolt kirjutatud raamatu.
Minu esimese!
Minu mitte-roosa taust
Ma ei tea, kas see austatud kultuuriministrit rõõmustab, kuid viimase ajani pole mul Barbara Cartlandist ja tema teostest sooja ega külma olnud. Aitäh tähelepanu tekitamast!
Minu raamatulaenutamised ja -ostmised on siiani keskendunud peamiselt teravmeelsele ilukirjandusele Vonnegutist Pelevinini ning lähiajalugu käsitlevatele teostele.
Seega, on viimane aeg astuda samm tundmatusse, väidetavalt pehmesse ja roosasse!
Minu viimati loetud raamat on Arkadi Babtšenko poolt kirja pandud "Sõda Tšetšeenias: ühe sõduri lugu". Babtšenko teoses on ainsad roosad esemed rühmakaaslaste sodiks lastud ajud ning helgeimad hetki loob miinilõksust osavalt näpatud kondenspiima purgi sisu.
Niisiis, tausta arvestades hüppan kaunisse tundmatusse nagu Hesse stepihunt!
Laineliseks nutetud lehed
Raamatukogust leian hõlpsasti riiuli kapsaks loetud Cartlandi paperback-raamatutega. Üllitis nimega "Armastuse eest ei põgene" näeb välja ohutult roheline ja pisike. Originaalteos on ilmunud 1977. aastal, eestikeelne tõlge aga 2001. aastal.
Laineliseks nutetud lehtedega raamat algab sissejuhatusega, mis kirjeldab lühidalt, millisesse aega ja kohta kallis lugeja heidetakse.
Tegu on 1803. aasta Pariisiga ning tegelasteks interneeritud briti turistid, Napoleoni õde, tema armuke ja ka vana hea Napoleon ise! Osad seigad olla ka tegelikult aset leidnud, säh sulle kultuuritust härra Lang!
Järgmisel leheküljel saabub aga tagasilöök. Peategelane Vernita õmbles riideeseme, mida kirjeldatakse nii: "Ažuurtikandiga kaunistatud india musliinist negližee oli kanditud kahvaturoosa musliiniga, kinnisteks samast materjalist lehvid. Riideeseme äärispaelu kaunistas peen nõelapits."
Mainitud laused jätsid mu pea tühjaks nagu vajuvale porgandipõllule ehitatud buumimaja pööningu. Mitte mingisugust ettekujutust mainitud rätsepatööst ei tekkinud!
Pärast pealiskaudset taustauuringut selgus, et tegu on tõenäoliselt roosa sekspesuga. Barbara ei anna aga alla ning sarnaseid, põhjalikke kirjeldusi erinevatest satsidest, vattidest ja ruumide sisustusest sajab nagu sooja, roosat paduvihma! Piin.
Liiga rumal, et Cartlandi lugeda!
Väsinuna ja end raamatus kirjeldatud ilu jaoks liiga rumalaks tunnistades jõuan kohani, kui mängu tuleb MEES. Barbara poolt kirjeldatud MEES on laiaõlgne, pikk ja kangelaslik rootslane Axel. Axel joodab alatoidetud peategelasele esmakohtumisel konjakit sisse, mistõttu too kolinal armub.
Edasised kirjeldused stsenaariumist jätan viisakalt lugejate isiklikuks avastamiseks. Mida enam lõpule lähenen, seda enam näen tegelasi karjuvat, sest nende öeldud laused on sagedasti hüüumärkidega illustreeritud. Kired lõõmavad.
Cartland jääb äärmiselt viisakas ning mõne teise tegelase sule all pornograafiaks liigituv sündmums näeb tema poolt kirjeldatuna välja nii: "Ta tundis ainult kirgast armurõõmu, mis neid mõlemaid endasse mähkis, üles küttis ja metsikuks muutis."
Raamatut kinni pannes tunnen, nagu oleks kogemata eksinud mõne vanaproua pisut õõvastavasse magamistuppa, kus padjad haisevad roosiõli järele. See on tõepoolest koht, kuhu minul ega ka praegusel kultuuriministril asja pole!
