Head võiks teha ka ilma jõuluaegsete heategevuskampaaniateta
Pealegi on tähelepanu vajavaid lähedasi üpriski palju, muu maailm on selleks perioodiks meeltest pühitud. Vahel tehakse ehk mõni kõne heategevustelefonile, kuid sellega meie headus võõraste suhtes piirdub.
Jah, heategevus on jõulukuul küll väga laialdane ja populaarne teema, kuid minu arvates võiks see veelgi laialdasem olla. Praegu vaatan ma jõuluaega nii, et üle Eesti kogunevad lähedaste ringkonnad, kes teineteisega toredasti aega veedavad, aga kaugeltki mitte kõik inimesed ei ole nendesse ringkondadesse kaasatud. Üle jäävad üksikud, kodutud või väga vaesed inimesed.
Probleem on selles, et inimesed ei näita ise piisavalt initsiatiivi üles. Kui me annetame teatud summa heategevustelefonil, siis on keegi teine selle kampaania meie eest ära korraldanud. Me ei peaks aga ootama, millal keegi jälle mõne kampaania korraldab, vaid ise abivajajat märkama. Ning uskuge, abivajajaid leidub igal sammul.
Telefoni teel või mõnel muul viisil annetades jääme anonüümseks ning me ei tea ka, kes läbi meie annetuse raha saab. Usun, et kui abivajaja ja abistaja kohtuksid silmast silma, oleks see mõlemale palju südamlikum ja tõhusam protsess.
Selleks ei pea mitte midagi suurt ega võimatut ära tegema, tuleb lihtsalt kaasmaalast märgata — anda kerjajale raha või midagi söödavat, temaga mõned soojad sõnad vahetama jne. Vahel aitabki ainult rääkimine, sest paljudel neist ei ole kellegagi vestelda.
Pilt, mis avaneb meile linnades praegusel ajal, on natukene trööstitu ja kurb. On inimesed, kellel on palju raha, nad muudkui ostavad ja ostavad ning on need, kellel ei ole midagi. Kindlasti oleks aeg seda parandada. Paljud ütlevad vastulauseks, et kodutud ja vaesed on ise kõiges süüdi. Võib-olla ongi, aga meie kohus on nad mustast august välja aidata, sest sageli ei ole nad selleks ise võimelised.
Mul on äärmiselt hea meel, et on olemas selline saade nagu “Kodutunne”, mis tõi meieni paljud väga masendavas seisus kodud ning õnnetud inimesed. Neile elasid kaasa ja tundsid nende rõõmu paljud eestlased. Selline üllas aitamine peaks olema igapäevane. Muidugi ei pea see nii suurejooneline olema, aidata saab ka vähesega.
Dalai-Laama kirjutab:“Oma naabrite huvide eest muretsemine on tegelikult omaenda tuleviku eest hoolitsemine.” Meist kõigist sõltub, kui palju on tulevikus Eestis õnnelikke, rõõmsaid ja terveid inimesi. Ja mida rohkem neid on, seda parem on meil endil tulevikus elada. Peame olema rohkem kaastundlikumad kannatajate suhtes.
Kui kõik aitaksid kõiki, siis oleks meil küllaltki õnnelik ühiskond. Praegu on aga liiga palju neid, kes ei näe enda ninaesisestki kaugemale.
Võib-olla kõlab see liiga idealistlikult, kuid keegi ei keela meil selle poole püüelda. Isegi, kui me ühtegi heategu teha ei jõua, siis jõuluõhtul võiksime kasvõi hetkekski mõelda nende peale, kellel seda sooja jõulutunnet ei ole.
Kes aga tahab, leiab alati võimaluse aitamiseks!
